Niisiis. Viimasel ajal. On kahtlaselt palju tegelikult juhtunud.
Aga asi mis segaseks jääb on nagu see(kusjuures mitte ainult mulle ei jää segaseks) et mille paganama pärast on vaja Anna-Liisal mind(ja helenit, kui ma vinguma hakkan, et ma üksi ei taha või siis teen selle kohtsa 'kergeid' vihjeid) absoluutselt igalepoole kaasa kisub ja tirib kui nad Siimuga koos on. Ok. Ma(me) saaks aru sellest juhul, kui nad meiega koos olles ka käituks normaalsel ja arvestaks meie kohal olekuga, aga ei. Nemad peavad kindla peale hakkama seal mingit oma teemat ajama ja sussutama ja kussustama ja ma ei tea mida veel kõike tegema. Seda mitte piirides vaid kohe nii, et mina ja Helen tunneme end seal vägagi üleliigsena ja peame oma kõikvõimsate telepaatiate teel aru, kas peaks nad omaette jätma ja vaikselt ära kaduma või mitte.
Võibolla üritab A-L mind niimoodi Siimuga harjutada vms. Igastahes kahtlane. Aga see selleks.

Eile käisime Helenimaal. Eile ma sain kerge šoki osaliseks. Eile ma jäin endale kindlaks. Eile ma palvetasin.
Ma vaatan siin et ma jõudsin eile kohe täitsa palju asju korda saata.
Kõige uhkem olen ma selle tibtibatibatibatillukese asja üle, mis on mõne jaoks täiesti elementaarne. Ma suutsin öelda Hüpik 'ei' ja peale selle endale kindlaks jääda (mis muide on suurim saavutus) ja peale kõige muu suutsin endale selgeks teha ei mul pole ainsatki põhjust süümekateks. Kui siis peaks seda temal olema.
Jätkates veel samal teemal, siis ta kasutab sealjuures kõige jubedamalt kavalamaid ja julmemaid nippe, mis ta teab et ei jäta mind külmaks ja tänu millele on see 'ei' ütlemine ja enesele kindlaks jäämine veel jubedam. Br... lausa külmavärinad käivad üle keha..

Siiamaani on mu 'alguseplaan' külaltki hästi toiminud ma vaatan tegelikult. Ja uskuge ma ei väsi seda veel niipea korrutamast: ma suutsin jääda endale kindlaks. Juba see on tegelikult hiiglaslik samm edasi. Vähemalt minu puhul küll..

Ja eile ma palvetasin. Olin seal juures küll kergekt tilgastanud, aga siiski mõtlesin seda peaaegu et tõsisemalt kui kunagi varem. Põnev kas pole? Naljakaim osa sellest on see, et peale seda tundsin ma hinges tohutut kergendust ja tunnet, et ma ei olegi ju tegelikult kõige selle segaduse keskel täielikult üksi. Loomulikult on toeks ka veel A-L ja ka Helen. Aga nemad ei tea ju kõike. Hea kui pooltki kõigest sellest teavad. Mis teha.

Tööst rääkides niipalju, et täna(nii imeluk kui see ka tegelikult ei ole) sain ma oma esimese tip' i . :) Njah.. oli ka juba aeg vist. Sajase. Eestlastelt.
Sain ka kinnitust sellele, et südamega tehtud töö on ikka see kõige parem. Sellest ka selline tulemus. Laste sünnipäev(kus tegelikult vanemail oli lastega vist enam-vähem võrdne arv). Olid lahedad inimesed, kohe tõeliselt. Aga lõpuks hakkasid kergelt närvidele ka juba. No c'mon ma olin nendega koos kokku kuskil 3 ja pool tundi. Suutsin nad panna tegema seda, mille ma ise olin juba ammu ära unustanud. Suutsin nad panna linnusesse 'armumuma'. Suutsin neis tekitada ilusaid mälestusi. Suutsin selle koha teha nende jaoks tõsiselt meelde jäävaks.( sest ausaltöeldes ei juhtu just igapäev seda, et minu juurde jookseb enne lahkumist kordamööda mitu väikest põngerjat, kes kõik nuruvad nendega pilti ja kalli ja kes vaatavad mulle siiralt silma lubades, et nad tulevad mulle suvejooskul vähemalt korra veel kindlasti sinna külla(samal ajal oma isale samasuguse 'palun-palun, issi ütle et tuleme ikka ju' pilguga otsa vaadates)). See vist omakorda peaks tähendama seda, et 1. olen oma töös piisavalt oskuslik/tulemuslik; 2. ma mõjun lastele hästi ja lapsed mulle.

Selle pikapika lastejutu lõpetuseks tuli meelde mis ennem tegelikult ütelda tahtsin.
A-L palus mind oma esimese lapse ristiemaks. Vot see sõnum võttis mul tõsiselt peaaegu, et silma märjaks. Ok. Poleks ma ennast tagasi hoidnud ja poleks turiste meie ümber saginud ma ilmselt oleksi nutma hakanud. Ma ei tea millal see päev küll ükskord koidab, aga igaljuhul ootan ma seda päeva väga.

Ei.. ma ei saa enam rohkem kirjutada sellistel imelistel(küll ma olen siin poeetiline) teemadel. Varsti on silmad märjad ja see on küll hetkel (istun nimelt keset Art Cafe'd) viimane asi, mida mul vaja oleks.. :P:)

Niiet sau, lendan!!

öös on asju. on alati olnud.

Siin ma siis nüüd finally omadega olen. Pool kolm öösel omale elu välja mõtlemas. Tõsiselt põnev.
Alustuseks ei oskagi kohe midagi kirjutada.

Jamh.. selle asja siin meisterdasin ma nüüd siis selleks, et lõpuks ometi suudaksin end kokku koguda ja vanadest asjadest, sündmusest lahti ütleda ja eluga lõpuks ometi edasi liikuda. Siiamaani on sellest kasu. Viimase aasta jooksul on lihtsalt liiga palju sündmusi toimunud. Nii head kui ka halba. Nüüd ei teagi kas olen jube pessimist või mitte, aga tundub, et rohkem halba. Minu elus siis konkreetselt. Mitte minu lähikondlaste eludes. Ometigi ei vahetaks ma selle aastaga saadud kogemustepagasit mitte kui millegi vastu. Loomulikult on kahju. Aga kui asjad just niimoodi läksid, siis järelikult nad pididki nii minema. Olen parem õnnelik nende paari-kolme aasta üle, mil mul õnnestus selle vapustava inimese seltskonda ja õpetusi nautida. Olen Talle väga tänulik! Kõik ei saagi ju igavesti kesta.
Hetkel tundub see kõik lihtsa ja kergena. Nii hea on sellest kõigest lahti lasta ja edasi liikuda. Nojaa.. oleks ka vist viimane aeg. Seepärast kaalun ka töökoha vahetamist. Kuigi viimane teema ripub praegu küll suure-suure küsimärgikonksu otsas. Vaja on vaheldust ja kõikide ebameeldivae inimeste vaateväljalt kadumist. Ja kui kõigi ei saa..., no.. siis vähemalt enamike. Arvestades veel sellesuvist negatiivset energiat linnuse kohal ja teiste nurgakivide lahkumist sealt(JMG), siis seda kergem see lahkumine minu jaoks olema saab. Nüüd tuleb siis ainult loota ja pöialt hoida. Seekord iseendale.

Öelge mulle palun, kuidas üks inimene saab mõelda pidevalt niipalju teiste inimeste peale? Sest paratamatult närib mind seest see vastik tunne, et mina pole endast parimat andnud, minu saavutused ja silmapaistmised polgi nii suured ja silmapaistvad olnud kui mulle tundub. Kuid samas mõtlema hakates leian, et see pole veel mingi õigustus sellele, et eelistada edutamisel 2 aastase staašiga töötajale 2 kuulise(!!) staašiga töötajat. Kellel kusjuures pole ennem sama tööga kogemusi olnud, ja kes töö tegemisel pidevalt vingub ja mögiseb. Aga noh.. eks 'ülemusele' oska me igaüks pugeda. Kes kuidas. Pagana Patsike selline ma ütlen!!
'Ülemus' kusjuures on jutumärkides sellepärast, et ma lihtsalt kategooriliselt keeldun seda isikut kutsuma oma ülemuseks. Ja minu kogemuste põhjal on mul endiselt ainult 1 ülemus ja see inimene seda nime ka väärib. Sest tõesti suvehooajal, kui käed-jalad tööd täis ja igalpool hullumaja pole seda 'ülemust' äkitselt kusagil, vaid tema otsustas, et võtab endale lambist umbes kahenädalase puhkuse. Ei, mitte kui keegi polnud su peale kohe absoluutselt vihane vm.. Mitte keegi. (see oli nüüd irooniliselt muidugi!)
Enivei. Lõpp mõtlemisele. Aitäh sõpradele, et te mind, aegaajalt närvihaiget ikka suudate välja kannatada.

Lõpetuseks seda, et viimasel ajal ei suuda ma enam ära oodata seda aega, kui ma saan lapse ja seda aega kui kunagi kui laps(ed) on juba suured, on keegi mu kõrval kui ma olen 64. Võibolla on see kergelt seotud ka sellega, et ma kuulan laulu The Beatles - When I'm sixty four
:)
Kes teab.
Aga mäletan seda tunnet ja neid mõtteid, mis mul alles aasta tagasi peas olid...
Aga nagu öeldud.. mis olnud see minevik ja mina elan praegu, seega hetkes ja olevikus. Ja proovin seda nautida kuidas jaksan. Lõppude-lõpuks on ju elu elamiseks(eriti noorus) ja mitte pidevaks masendamiseks kuskil nurgas.

Kiss me beyond the milky twightlight