Tean, et tegelikkuses armunud olek tähendab liblikaid kõhus, südame pekslemist, magamatust ja mida kõike veel -- ühesõnaga armumist.
Aga kui tead juba inimest pikemalt ei teki sellised tunded ju lihtsalt niisama üleöö, nagu võibolla mõnega, keda kohtad üldse elus esimest korda.
Kuidas siis sellest aru saada? Mis on sõprus ja mis on juba midagi enamat?
Olen tihti selle asjaga ämbrisse astunud. Viimati siis alles sel kevadel. Jaanusega.
Selge on see, et selle küsimuse vastuseks ei saa olla seks või suvaline kiimalaine. SEE on juba päris kindlalt teine teema ja need sõnad seonuvad minu mõtteis küll pigem puhtalt inimese füsioloogiliste vajadustega. See selleks.
Kõigepealt peaks vist selgeks tegema endale küsimuse: kas minu arvates on võimalik, et kahe vastassoost inimese vahel on ainult sõprus ja mitte mingit seksuaalset tõmmet?
Minu arvates ei ole see võimalik. Kuid tean, et väga mitmete (ka minu meessoost sõprade/tuttavate) hulgas on vastupidine arvamus küllaltki levinud.
Aga kuidas siis teada saada, et see tunne ON ja et see tunne on vastastikune?
Sellisel juhul võib ju kõiki neid ühe osapoole tehtud vihjeid ja märke teine osapool pidada vaid tavakäitumiseks ja lihtsaks sõpruseks.
Keeruline.
Nojah, ega ma ilmselt ilma asjata ei ole selle küsimuse portsu otsas kükitanud nii umbes pool oma elu(ehk liialdatatult kui mitte palju).
Eriti keeruliseks läheb olukord siis, kui inimene kellesse sa omateada siis lõpuks arvatavalt armunud oled viibib sinust 100 km kaugusel ja te ei ole just väga lähedased sõbrad, kuid siiski rohkem kui lihtsalt "tere&head aega" tuttavad. Seda enam, et terve suve olete te koos ümbritsevate sõpradega pidevalt koos aega veetnud ja on olnud ka "hetki". Mida sellest kõigest siis lõpuks arvata?
Olen selles suhtes tõepoolest vanamoeline ja usun, et suhtes peaks esimese, selle konkreetse sammu tegema ikkagi Tema.
Kui kaua sa ikka järjest vihjata jaksad ja pimedal, vihmasel sügisööl anuda, et "ära mine, jää veel!!".
Aga ehk on asi tõesti minus. Kui ma isegi et tea ju täpselt, et kas ja mis, siis kuidas peaks tema seda veel teadma.
Ehk ta on lihtsalt minu ülevoolava lummuse järgmine ettejuhtuv objekt, kes juhtus lihtsalt olema valel ajal vales kohas?
Samas MINA ju endale ja teistele suurelt kuulutades ju ei usu juhustesse. Või siiski?
Tegin just avastuse, et ta on mingil kujul minule koguaeg ja pidevalt toeks olnud. Tema oli seal kui Keidi ja minu sõprus laiali lagunes, tema oli ju tegelikult seal, kui Kaidu ja minu vahel kogu see jura ja kammajaa toimus. Tema võttis minuga ühendust, kui ma olin koolist välja kukkunud ja sügaval depressiooni hunnikus, et kutsuda mind oma sünnipäevale(kõlab tavaliselt, kuid tollele hetkel see andis tõepoolest tunde, et sul on veel sõpru ja kõik ei ole nii katastroofiliselt laialivajunud, kui esialgu võis paista), tema oli see suvi minu ISEENDA leidmise üheks põhiliseks alustalaks ja motivaatoriks ja julgustajaks(ilmselt küll enda teadmata :) ).
Ehk on ta lihtsalt südames nii hea ja siiras ja hooliv inimene, et mulle jääb selline mulje, et ta võiks minust rohkem hoolida, kui mõnest teisest oma sõbrast?
He makes me to try to be a better person.
Olen vist viimaks otsustanud, heh otsustada on siin nüüd küll palju.
Olen sees. Vist otsustavalt. Nutta või naerda?
Eks aeg näitab mis edasi juhtub.
Kannatust peab ju ometigi olema.
Tegelikult ei ole ju keeruline. Lihtsalt jah või ei.
Aga kurat, miks see ikka nii keeruline peab alati olema?
