Kell on kaks ja mina olen endiselt veel voodis. Jõulud on ukse ees, aga lund pole endiselt. Kummalisel kombel mulle sel aastal just nii meeldibki. Lõpeks on see ju lihtsalt inimeste endi poolt välja mõeldud püha, et pimedal ajal mingitki valgust oleks.
Juba kolmandad jõulud samas nõiaringis. Olen omast arust teinud piisavalt muutusi, et sealt välja murda, kuid miskipärast ei taha õnnestuda. Igatsen iseend. Miks elu pole eal kui mõni naiivne jõulufilm, kus inimesed saavad aega tagasi kerida ning sellega avatakse nende silmad iseenda suhtes. Nüüdseks on asi jõudnud siis juba järgmisele tasandile. Unetus. Probleem, mis on mulle seni täiesti võõras olnud.
Ei saa öelda, et midagi teha just ei oleks. Tegemist on rohkem kui tahaks ja kõik muudkui kuhjub. Oleks vaid tarvis sellest surnud energiast lahti saada. Aga olen vist liialt uhke, et kuhugi pöörduda... või arg.. ei tegi täpselt. Ja tunnen end endiselt kolmeteistkümnesena. ehk ongi asi selles?
Korrutan endale, et see on ju alles algus. Olen kõigest 20. aga kardan, et jäädes seda endale korrutama, vastan ühel hetkel et olen 40, 50 ja elu ongi märkamatult masetsedes mööda veninud. Pean end kuidagi kokku võtma ja lähema poole aasta jooksul sotid selgeks saama. Muidu ei riku ma vaid enda elu ära.. Loomulikult kui ma seda kõike veel näengi.. Sest sellest pidevast jahedast ja valusast surmatundest pole ma siiani üle saanud.
See aeg võiks juba läbi saada, see kuradi emotsioonide traali-vaali ei ole tore.. ja ma ei saa endiselt aru sellest, et miks mind on õnnistatud mingi nõmeda nuhkijageeniga, niiet asjad lihtsalt kukuvad mulle ise sülle, olenemata minu huvist selle kõige vastu..
Heh.. isa helistas praegu ja küsis kas ta võtab metsast mulle ka väiksema kuuse.. tekkis küsimus, et kas ta kavatseb selle mulle siis postiga saata või?? :D
Naljakas, kuidas juba neljandat päeva järjest õnnestus tal mind telefoni otsas nutma panna..
mu vanemad on ikka imelikud inimesed..
tuleb meelde bonzo melanhoolsete pisarate maagia
.. JUST KUI SAJA AASTA UNEST HIGISENA ÄRKAN
SILLA OTSALT KUKUN ALLA
RÄÄMAS MAITSE SUUS
MELANHOOLSE SILMATILGA MAAGILINE KERGUS
RUSUV- RASKE PAINDE MINU ELUELLU TOOB...
peaks vist end nüüd viimaks riidesse panema ja liigutama hakkama, kuniks veel valgust jagub.
