Kas on tõesti liiga palju palutud mõni hetk lihtsalt niisama, lihtsalt iseendale? Ilma, et keegi peaks sind laisaks, lodevaks, mugavaks, halvaks ajaplaneerijaks? Saan aru - olen ema, pean hoolitsema ja arvestama ka väikese inimesega enda kõrval. Ja see tähendab et seda vähemaks jääb mul aega iseenda jaoks. Kuid samas seda enam ma vajan kas või poolt tunnikest päevas iseendale, iseenda mõtetele. Ma ei pea laskma koguaeg nagu orav rattas, et kõik läigiks, säraks ja et jumala eest inimesed näeks et ma ei passi niisama ega laiskle tervet päeva. Kodutööd ei jookse ju eest ära. On ka homne päev ja ülehomne. Ja kui ma mõnel õhtul joon klaasi veini, siidrit vm siis see ei muuda mind veel alkohoolikuks. Kas palun keegi teeks selle ka mu emale selgeks? Saan aru - pean olema kohutavalt tänulik ja põlvitama kogu maailma ees, et mul pole talu ega vinguvat mehemürakat kes ei oska koristada ega süüa teha, ega 20 lehma lüpsta ega lahmakat põldu, hunnikus nühitavaid marlimähkmeid, pidevald meeleheitlikult karjuvat last ega muud taolist... Aga ega see ei tähenda ju veel et ma ka vahel väsinud ei või olla. Minul on jälle muud mured, mida võibolla teised ei mõistagi. Võrreldes eelmise sajandiga on elu edasi läinud. Isegi võrreldes selle sajandi algusega on aeg ja elu edasi läinud. Aga miks pean mina end pidevalt kohutavalt õigustama kui tahan puhata, lihtsalt natuke aega iseendale või midagi natuke mitte nii igapäevast ja tavalist teha? Miks ma pean siin majas ennast koguaeg millegi pärast süüdi tundma? Kasvõi lihtsalt selle pärast et suveks siia tulin lapsega nende vaikust ja rahu häirima. Jutustades on küll kõik meeletult tore ja vahva aga kui midagi paluda, siis olen pahapaha ja vana laiskus ise, kes ei oska last kasvatada. Vabandan siiralt, et soovin et lapsel oleks usaldus minu vastu, turvatunne ja temast kasvaks enesekindel inimene. Mitte selline nagu ta ema on. Tõesti. Andke andeks.