kõik soovid täituvad. . .

Nii optimistlikult, kui ma seda ise ka tegelikult ei usu, klõpsin ma seda lauset alati kui siia sisenen..
Naljakas. Iga kord, kui ma siia sisenen, viibin ma korralikus madalseisus ja see lausejupp süstib minusse uut, vahel küll väsinud lootust.

Nii palju kui ma ka üritan sellest kõigest mitte välja teha, panen ma ennastki üllatavalt tähele, kui palju sinisilmsust ja naiivsust minus veel leidub. Või noh.. minu armas õeraas ütleks selle peale vaid seda:"Me kõik oleme naised." Mis õigupoolest vastab ka tõele.
Sest igakord kui mu telefon heliseb, olgugi et Tema jaoks vale helinaga on esimene mõte:"Kas see on Tema??"
Ja ükstapuha kui palju kõik inimesed ümberringi teda maatasa teevad, usun mina oma pikki ripsmeid pilgutades et tegelikult on ikka temal, vähemalt mingil määral, oma tegudele põhjendus. Et temal on natukenegi õigus ja et miks inimesed teda ei mõista.
Samas kui suudan endas panna kõlama kaine mõistuse hääle saan aru,et mida kuradi ma pröökan. Kõik inimesed siin maapeal ei pruugigi olla päris sellised inglid nagu mine neist seda usun.

Kui nüüd natukene tööst ja värgist rääkida, siis oh.. peale seda kui sain mõne päeva eest teada, et mina ja Vend oleme kahekesi võitnud Rosina soosiku, olen vist läinud tiba ennasttäis, uhkeks ja võibolla ka tiba ülbemaks. Aga tegelikult seda ainult selle jaoks, et näidata et ma olen seda väärt ja et ma ei kavatse oma usaldust ära tarvitada ja sellega seoses muutuda Patsikese laadseks, kes ainult kamandab teisi ja ise ainult istub. Otsustasin hakata karmimaks ja otsustavamaks. Ja paari päeva eest ehmatasidki kõik järsku ära, et mis minul hakkas, et miks ma järsku kõiki oma kohtadele tööle hakkasin ajama. Aga ma leian, et arvestades staaši ja oma kogemusi võin ma seda täiesti teha ja mind ei huvita eriti mida teised minust sellega seoses arvavad. Ja arvan, et laupäeval sain ma ennast piisavalt tõestatud.(6 tunni jooksul 3 gruppi + 2x piinakambrit).

Rääkides Murumunast, siis alates möödunud pühapäevasest konterdist on ta minuga nati kahtlaselt käitunud. Alates sellest, et kontserdi lõppedes oli tema ideeks ronida müüriääre peale kuud ja tuledes linna vaatama(ja ilmselt oleks tema seal veel mitu tundi veetnud kui mina poleks just vinguma hakanud et mul on külm ja ma tahan koju). Ja see hilisem vihje, et : "ma hakkan nüüd siis koju liikuma(kell 1 öösel!)", mille peale loomulikult ma pakun talle võimalust enda juurde jääda. Ja järgmise hommikune idee minna (alguses kahekesi) Tallinna loomaaeda ja peale seda Öölaulupeole. Ja lasteloomaaias karusellitamisel (alles minu küsimise peale põhjendatud) käest kinni hoidmine. Öölaulupeol vahepeal ümbert kinnihoidmine ja pargipingil magamine. Jällegi sujuvalt nii, et tema käsi ümber minu selja ja pea minu õlal.
Ja suvalist kassi nähes kommentaar, et minu kass on ikka palju armasam ja kenam tema arvates. Nojah siis.. Wieerd.. Ei tea mida arvata või mida mõtleda.

Btw. Alumiinum võttis ka paari päeva eest minuga ühendust. Saatis MMSi ja puha kuidas ta oma püütud kala käes hoidis. Saatsin siis vastu ka , et vägev kui endapüütud ja bla-bla ja küsisin kuidas muidu läheb. Ta vastas mingi ba-bla, tahab mind peatselt kindlasti näha ja helistab peagi..
Hmm.. tema tempo juures see peagi on vist umbes kolme nädala pärast mul on selline tunne.. vähemalt arvestades asjade käiku siiamaani.

AGA jah.. Täna oli Kristeli sünnipäev, ja esimest korda avastasin, et mina mõjun Lisandrale täitsa hästi, sest siis kui ta trepi peal vankris karjuma hakkas ja Maardž oli temaga seal pea veerand tundi tegelenud, läksin mina teda välja vahetama. Siis Männikäbi veel jonnis ja nuttis nati, ma rääkisin ja laulsin talle ja õigepea ta vajus jälle unenägude maale ja peale seda magas pea 3 tundi veel... :)
Kristeliga tegime kokkuleppe, et mõnikord kui ma koolist tulen, käin nendepoolt läbi, siis kris teed mulle süüa ja mina aitan Liisut hoida. Armas ja mulle sobib :)

Aga jah.. olen siin juba üsna pikalt kirjutanud ja ei viitsi enam ausaltöeldes... ja tahaks mujale siit juba. Silmad väsivad vaikselt sellest ekraani jõllitamisest ära ja sõrmed toksimisest kah..
Enivei. jutt tuli pikk nii kui nii ja tuju on ka juba märgatavalt parem..

kuid endiselt:

".. ma ei armasta sind sest
ainult mina tean kuidas see haiget teeb ,
sa ei aimagi mis
minust sinu sisse jääb ja see ehk ongi hea või.."

. Järgmise korrani!! (Homme Hüpikuga linna lina tagaajama ja T-asju ajama...)

Vahetevahel ma lihtsalt sooviks, et ma oleks mõtetelugeja.

Loodan, samal ajal käe käega pead kinni hoides, et meie vahel on ainult ja Ainult sõprus ja seda mõlemapoolselt. Ei tahaks nii head sõpra lihtsalt kaotada.

ma ainult sooviks kogu hingest praegu , et minus oleks praegu olemas see sama positiivsus ja motiveeritus mis mus oli veel kuu aega tagasi.

oma arust ma küll ei ole eriline pirtsutaja, mossitaja, masetseja ega midagi muud sellesarnast. küll aga on mul kohati viimasel ajal jäänud mulje, et inimesed just seda viimasel ajal minus just näevadki. nojah. võibolla ongi asi minus. aga .. ma ju lihtsalt ei suuda ega jaksa olla koguaeg energiast pakatav ja täis optimismist küllastunud rõõmu, eriti kui ma enam ei mäleta kuidas selline olla võiks olla.

möödunud aastal, sellel suvel on mind liiga paljud asjad ja isikud mind lihtsalt muserdanud. ja ma tunnen et mul ei ole enam kedagi kellega ma just nendest asjadest rääkida ka suudaksin, tahaksin ja kes mind kuulaks adekvaatselt ja minupoolselt. mitte neutraalselt. võib ka tema poolselt. aga ainult mitte kõrvaltvaataja pessimistlikult neutraliseeritud pilgu läbi. seda on liiga palju tehtud.

öeldakse et jagatud mure on pool muret ja jagaud rõõm kahekordne rõõm. millegipärast tundub mulle viimasel ajal just vastupidi need asjad olevalt.

ja öeldakse et aeg parandab kõik haavad. jällegi. minu arust muuuvad need haavad päev-päevalt üha hullemaks. muidugi haldab see ka seda et neid igapäev uuesti lahti rebitakse, mis ilmselt pole selle ütluse mõte.

inimesed ütlevad üldse palju asju. mõtlema hakates kohe liiga palju. aga siiski, liiga vähe. ja liiga ümmarguselt.

ma tahan nutta. ulguda nii et kõik näeksid ümberringi et minul on ka valus peale seda pealtrampimist ja kargamist. nutta nii et mul tulek vedelikukaotus. nutta nii et see oleks tõeline ja hüsteeriline. nutta mõne inimese nina ja silme ees.

peale selle teeb haiget kuidas järjekordne inimene keda tead 2/3 oma elust, mängib sulle niimoodi mäkra ja näitab kui hoolimatu võib ta tegelikult olla. see isegi ei pruukinud olla tema süü, aga vaadaku siis natuke millest ja kellega räägib. kontrolligu oma klatžisooni ja tulgu siis tagasi. ja igasugust paska ei ole ka mõtet uskuma hakata ning ilmselgeid asju tagasiajama.

mulle ei meeldi see maailm. siin on liiga kole ja valus elada.

kasutades ära mõne inimese ideed: "tooge mulle peegel, kes vastaks vaid ühekordse küsimise peale:"Peeglike, peeglike", kõike seda mida on vaja kuulda ja kõike seda mida tahad kuulda.

sest rääkigu ta kasvõi valet, hetkel suudaks mind veenda ükskõik mis või kes , ükskõik milles.



ma palun laske mul elada! st hoidke minust piisavas koguses eemale, ärge nõudke minult ilmvõimatuid asju, ärge rääkige mulle maailma koledusi ja hoidke mind ainult siidist kookoni sees kus lendavad liblikad ja ma saan elada iseenda muinasjutumaalimas kus hommikul äratavad mind värskelt pressitud mahl koos värske maaskikamoosi ja imeliste pannkookidega ja selle kõik serveerib prints valgelt hobuselt isiklikult koos unustamatu suudlusega.

ohjah. ma tean ma olen paadumatu romantik. aga vahelduseks, kas poleks mitte kena ja armas?

ühesõnaga tänasepäeva saavutused:

• minu alaline töökoht on neetud/seda otseses mõttes, toetudes aastate jookul aset leidnud sündmusele


• minu elu viibib hetkel kusagil depressiivse väikelinna mudamülkas


• mõni mu sõber tuleb välja et on kõikse suurem silmakirjatseja ja enesele vasturääkija ja arvab endast üleüldiselt liiiiiga palju/nii tööalaselt kui ka muidu...


• minust on kohe-varsti saamas inimene kelleks ma lubasin veel hiljuti kindlasti mitte saada: JMG järeltulija/kas pole mitte hüsteeriliselt humoorikas


• inimesed vinguvad mu kallal et miks ma nendega ei suhtle?- hmm... kas nüüd hakkab kunagi vaikselt kohalejõudma et ma pean päevläbi naeratama ja rääkima et ma olen peale seda ja selle ajal tegelikult nii väsinud ja tüdinud sellest et ma imestan miks ma siiamaani ei ole ostnud endale koju sfinksi´kuhu sisse saaks peale tööpäeva lõppu isoleeritult muust maailmast vajuda ja loota et äkki sealt pole levi? ah õigus.. sfinks on ju nati kallis. :S


• avastanud et mulle ei meeldi siin maailmas olla.