ma ainult sooviks kogu hingest praegu , et minus oleks praegu olemas see sama positiivsus ja motiveeritus mis mus oli veel kuu aega tagasi.

oma arust ma küll ei ole eriline pirtsutaja, mossitaja, masetseja ega midagi muud sellesarnast. küll aga on mul kohati viimasel ajal jäänud mulje, et inimesed just seda viimasel ajal minus just näevadki. nojah. võibolla ongi asi minus. aga .. ma ju lihtsalt ei suuda ega jaksa olla koguaeg energiast pakatav ja täis optimismist küllastunud rõõmu, eriti kui ma enam ei mäleta kuidas selline olla võiks olla.

möödunud aastal, sellel suvel on mind liiga paljud asjad ja isikud mind lihtsalt muserdanud. ja ma tunnen et mul ei ole enam kedagi kellega ma just nendest asjadest rääkida ka suudaksin, tahaksin ja kes mind kuulaks adekvaatselt ja minupoolselt. mitte neutraalselt. võib ka tema poolselt. aga ainult mitte kõrvaltvaataja pessimistlikult neutraliseeritud pilgu läbi. seda on liiga palju tehtud.

öeldakse et jagatud mure on pool muret ja jagaud rõõm kahekordne rõõm. millegipärast tundub mulle viimasel ajal just vastupidi need asjad olevalt.

ja öeldakse et aeg parandab kõik haavad. jällegi. minu arust muuuvad need haavad päev-päevalt üha hullemaks. muidugi haldab see ka seda et neid igapäev uuesti lahti rebitakse, mis ilmselt pole selle ütluse mõte.

inimesed ütlevad üldse palju asju. mõtlema hakates kohe liiga palju. aga siiski, liiga vähe. ja liiga ümmarguselt.

ma tahan nutta. ulguda nii et kõik näeksid ümberringi et minul on ka valus peale seda pealtrampimist ja kargamist. nutta nii et mul tulek vedelikukaotus. nutta nii et see oleks tõeline ja hüsteeriline. nutta mõne inimese nina ja silme ees.

peale selle teeb haiget kuidas järjekordne inimene keda tead 2/3 oma elust, mängib sulle niimoodi mäkra ja näitab kui hoolimatu võib ta tegelikult olla. see isegi ei pruukinud olla tema süü, aga vaadaku siis natuke millest ja kellega räägib. kontrolligu oma klatžisooni ja tulgu siis tagasi. ja igasugust paska ei ole ka mõtet uskuma hakata ning ilmselgeid asju tagasiajama.

mulle ei meeldi see maailm. siin on liiga kole ja valus elada.

kasutades ära mõne inimese ideed: "tooge mulle peegel, kes vastaks vaid ühekordse küsimise peale:"Peeglike, peeglike", kõike seda mida on vaja kuulda ja kõike seda mida tahad kuulda.

sest rääkigu ta kasvõi valet, hetkel suudaks mind veenda ükskõik mis või kes , ükskõik milles.



ma palun laske mul elada! st hoidke minust piisavas koguses eemale, ärge nõudke minult ilmvõimatuid asju, ärge rääkige mulle maailma koledusi ja hoidke mind ainult siidist kookoni sees kus lendavad liblikad ja ma saan elada iseenda muinasjutumaalimas kus hommikul äratavad mind värskelt pressitud mahl koos värske maaskikamoosi ja imeliste pannkookidega ja selle kõik serveerib prints valgelt hobuselt isiklikult koos unustamatu suudlusega.

ohjah. ma tean ma olen paadumatu romantik. aga vahelduseks, kas poleks mitte kena ja armas?

ühesõnaga tänasepäeva saavutused:

• minu alaline töökoht on neetud/seda otseses mõttes, toetudes aastate jookul aset leidnud sündmusele


• minu elu viibib hetkel kusagil depressiivse väikelinna mudamülkas


• mõni mu sõber tuleb välja et on kõikse suurem silmakirjatseja ja enesele vasturääkija ja arvab endast üleüldiselt liiiiiga palju/nii tööalaselt kui ka muidu...


• minust on kohe-varsti saamas inimene kelleks ma lubasin veel hiljuti kindlasti mitte saada: JMG järeltulija/kas pole mitte hüsteeriliselt humoorikas


• inimesed vinguvad mu kallal et miks ma nendega ei suhtle?- hmm... kas nüüd hakkab kunagi vaikselt kohalejõudma et ma pean päevläbi naeratama ja rääkima et ma olen peale seda ja selle ajal tegelikult nii väsinud ja tüdinud sellest et ma imestan miks ma siiamaani ei ole ostnud endale koju sfinksi´kuhu sisse saaks peale tööpäeva lõppu isoleeritult muust maailmast vajuda ja loota et äkki sealt pole levi? ah õigus.. sfinks on ju nati kallis. :S


• avastanud et mulle ei meeldi siin maailmas olla.