järjekordne pühapäev

on võtnud maad. See nädalavahetus on olnud kummaline.
Kui süübima hakata, siis on terve see september ja kogu sügis väga imelik ja kummaline olnud. Ma ei oska isegi öelda, et kas heas või halvas mõttes. Igatahes imelik.
Täna vaatasin 'Tähelaeva'. Seal oli Marek Sadam. Rääkis igasugu juttu. Juttu, mis tegelikult läks täitsa hinge ja Sa tundsid, et ta räägib õiget juttu. Üritasin sealt 1,2st kõrvataha panna. Eksnäis kuidas õnnestus ka.
'Sweet home Alabama'..Millegipärast on see laul mind umbes 2(kui mitte isegi rohkem) nädalat julmalt kummitanud.
Peale selle laulu kummitab mind viimasel ajal ka Nos.
Miks igasugused suhted meie vahel peavad alati niii kuradima keerulised olema, ah???
Deem..
Ja just siis, kui mina olen massi-ja koolimeediast olenevalt ta vahepeal sujuvalt kuhugi sinna oma kaugemasse mälusopi nurka toimetanud, ujub ta jälle kusagilt pärapõrgust oma igasuguste juttudega välja. Ei, see ei ole tore..
Tegelikult pani mind üks Marek Sadami laulutekst täna mõtlema, kuidas mõned inimesed oskavad sõnadega ja pealegi veel nii lihtsalt ära öelda nii õigeid asju. Müstika.
Laulu read olid siis umbes sellised(täpselt ma muigist ei mäleta)
:.. meel ei palu sul tagasi tulla, aga alateadlikult ootan sind suure lootusega ja siiralt ikka tagasi..
selline see põhimõte sellel lausel või real siis igatahes oli.
Jumala tõsi kusjuures.
Ausalt öeldes, ei aita sellele, et ta niimoodi igapidi mulle nüüd uuesti jälle meenub kaasa ka Sidee ironiseerimine, et kui kokku saime, et siis ta raudselt jooksis minu suunas käed laiali, umbes et, tead sa oled ikka üle kõige. Jms jama. Muidugi Sidee väljendas seda natuke teisemini ja ironiseerivamalt, aga igaksjuhuks ei hakkama seda siin nii täpselt selgitama ja tsiteerima.
Igaljuhul on näha, et meil on ühest ja samast inimesest hoopis teistsugune arusaam. Ja miskipärast on mul kahtlane tunne,et minul on see natuke õigem, sest lõppude lõpuks olin ju mina temaga koos mitte Sidee.
Täna tuleb ilmselt piiik öö..
Õppida on küll ja küll, aga ma lihtsalt ei suuda sellega praegu tegeleda. Rääkimata siis sellest, et ma oleks viitsinud ja suutnud sellega päeva ajal tegeleda..
Ja rääkides veel koolist, siis ma ei teagi nüüd kas see kahenädalane puhkus on minu peal imesid teinud, aga koolis käimine tuleb nüüd tunduvalt paremini välja kui näiteks septembri alguses.

Aaa.. ja emotsioonide ja asjade juurde tagasi tulles, siis üleeileõhtul jõudis mul korralikult kohale ka see, et Liisut on nüüdsest kasside paradiisist...

Lugesin nimelt vanast asjandusest

seda koera juttu. Lihtsalt.

Vot.

Igastahes. Möödub praegune aeg väga imelikul tähe all.
Asi on isegi nii paganama segaseks aetud minu jaoks, et ma ei saa enam isegi oma horoskoobist midagi aru. :D

Wierdwierdwierd...

Ootan juba järgmist nädalavahetust, kui ma saan minna Heleniga Tallinnasse turnima ;)
Ja peale seda tuleb ju veel teatrinädalavahetus. Ja siis juba sünnipäev... Jube.. See viimane ma mõtlen..

Ma kardan kohe seda päeva! Peaks nagu midagi tegema selle puhul või nii. Aga nagu kedagi pole siingi sellel päeval ju. Ok.. Võibolla Helen. Aga kõik teised onju kodus-maal; koolis tartus, tallinnas või otsaga üldse Eestist väljas. Ehk siis Prantsusmaal, Soomes, Rootsis jne..

Pointless..totally.

Üleüldse ma arvan, et see päev on täiesti mõtetu.

Kuigi jah. Ka mina mäletan seda, kuidas väiksena ikka sai seda oodatud. Suur tort, hommikune äratus, kingitused, lilled, kõigi katkematu(tagasimõeldes võibolla osaliselt ka teeseldud, kuid siiski) rõõm. Ojah..
See selleks.. Peaksvist hakkama nüüd lõpuks ikkagi õppimaie. Homme ju veel terve hunnik järeltöid teha...:S Jepsh.

AGA MA SAAN SELLEGA HAKKAMA!!!(kui piisavalt mitu korda seda endale korrututan, äkki hakkan lõpuks ise ka uskuma.)
Lootus jääb. :)

Mitte kunagi ei tohi me teiste üle kohut mõista, sest igaüks ise tunneb oma valu ja eksimusi kõige paremini.

Mitte kunagi ei tohi me teiste üle kohut mõista, sest igaüks ise tunneb oma valu ja eksimusi kõige paremini. Üks asi on pidada oma teed õigeks; hoopis midagi muud aga on arvata, et see tee on ainuke. [Paolo Coelho]


nüüd,ma ei teagi kohe millest see tuleb, aga kahtlustan ja tunnen, et see kool on minu jaoks hetkel viimane asi millega ma tegeleda tahaks ja suudaks.... nunuh...
kas see tuleneb tõepoolest lihtsalt aneemiast, nagu kristel mind veenab, või see ongi nii..
ma lihtsalt!! ei suuda..
jubejube...
või olen ma lihtsalt töötamisega nii ära harjunud? ei usu..
kuigi kooli asemel käiks praegu kohe vaataet vga hea meelega tööl.. saaks vähemalt magada ja oma elu ka elada...
jamh.. mulle meeldib viimasel ajal vin-vinn teha ja igatepidi hädaldada.

niisiis... ehmatav lihtsalt kui palju muserdavaid asju juhtunud vahepeal on..
mina olen nüüdseks siis juba enamvähem ametlikult ületöötanud.. jamh.. mina..
heleniga rääkisin täna pikaltpikalt..
paljudest asjadest..
loeti(heas mõttes ja puhtast hoolitsusest) mulle sõnad peale hüpiku kohapealt. seda oli vaja.
liisul on arvatavasti viimased päevad. pole ta 3 päeva söönud. ainult joob. vett. kodus on juba vajalikud süstid, nõelad ka olemas. mina pean süsti tegema. em ütles et tema ei suuda.
valus on.
kuratlikult.
suutsin täna julguse ja ennast kokku võtta ja õekesele ka täna liisust rääkida.
oli raske.
aga ma pidin.
õnneks ei olnudki asi väga hull.
ta sai et see on kõige targem tegu.
kõik olete te kahjuks nii nii kaugel.. füüsiliselt ma pean silmas.
õnneks on siin kristel, em, is, veel liisu ja ka väike lisandra. viimane teeb sul ka kõige sandima päeva peale tuju heaks. sest kui sulle vaatab otsa selline roosa ja rõõmus (vahetevahel isegi ka rahulik) trull siis sa lihtsalt ei saa muudmoodi kui naeratad, unustad sellega seoses ära kõik oma suurte inimeste maailma probleemid ja kõik tundub järsku jälle nii tore, lihtne ja musvalge nagu sedaoli kõik siis kui kord väike olin.. sest tema jaoks on see kõik ju täpselt nii...
tema töö on igapäev ainult magada, süüa, võimelda koos emme(v teiste ümbritsevatega) ja lihtsalt areneda kasvada. kuidas ma teda küll vahetevahel lihtsalt kadestan. ja naerda!!!! ja jutustada!!!
oeh jah... helen ütles mulle täna midagi ilusat, mille peale ma oleks peaaegu et nutma pursanud..(jah.. minu emotsionaalse tervisega on viimasel ajal palju mängitud)

Njamh.. paremat lohutajat temast endiselt pole..(selle autasu saad rõemsasti endale krabada;))
njah, homme jälle kooli niiet, magama siis varsti vist...