niisiis... ehmatav lihtsalt kui palju muserdavaid asju juhtunud vahepeal on..
mina olen nüüdseks siis juba enamvähem ametlikult ületöötanud.. jamh.. mina..
heleniga rääkisin täna pikaltpikalt..
paljudest asjadest..
loeti(heas mõttes ja puhtast hoolitsusest) mulle sõnad peale hüpiku kohapealt. seda oli vaja.
liisul on arvatavasti viimased päevad. pole ta 3 päeva söönud. ainult joob. vett. kodus on juba vajalikud süstid, nõelad ka olemas. mina pean süsti tegema. em ütles et tema ei suuda.
valus on.
kuratlikult.
suutsin täna julguse ja ennast kokku võtta ja õekesele ka täna liisust rääkida.
oli raske.
aga ma pidin.
õnneks ei olnudki asi väga hull.
ta sai et see on kõige targem tegu.
kõik olete te kahjuks nii nii kaugel.. füüsiliselt ma pean silmas.
õnneks on siin kristel, em, is, veel liisu ja ka väike lisandra. viimane teeb sul ka kõige sandima päeva peale tuju heaks. sest kui sulle vaatab otsa selline roosa ja rõõmus (vahetevahel isegi ka rahulik) trull siis sa lihtsalt ei saa muudmoodi kui naeratad, unustad sellega seoses ära kõik oma suurte inimeste maailma probleemid ja kõik tundub järsku jälle nii tore, lihtne ja musvalge nagu sedaoli kõik siis kui kord väike olin.. sest tema jaoks on see kõik ju täpselt nii...
tema töö on igapäev ainult magada, süüa, võimelda koos emme(v teiste ümbritsevatega) ja lihtsalt areneda kasvada. kuidas ma teda küll vahetevahel lihtsalt kadestan. ja naerda!!!! ja jutustada!!!
oeh jah... helen ütles mulle täna midagi ilusat, mille peale ma oleks peaaegu et nutma pursanud..(jah.. minu emotsionaalse tervisega on viimasel ajal palju mängitud)

Njamh.. paremat lohutajat temast endiselt pole..(selle autasu saad rõemsasti endale krabada;))
njah, homme jälle kooli niiet, magama siis varsti vist...