you can tell by the way
she walks that she's my girl
you can tell by the way she talks she rules the world
you can see in her eyes that no one is her chi
she's my girl, my supergirl
and then she'd say, it's ok, i got lost on the way
but i'm a supergirl and supergirls don't cry
and she'd say, it's allright, i got home late last night
but i'm a supergirl and supergirls just fly
and then she'd say that nothing can go wrong
when you're in love what can go wrong
and then she'd laugh the night time into the day
pushing her fears further along
and then she'd say it's ok i got lost on the way
but i'm a supergirl and supergirls don't cry
and she'd say it's allright i got home late last night
but i'm a supergirl and supergirls just fly
then she'd shout down the line tell me she's got no more time
cause she's a supergirl and supergirls don't hide
then she'd scream in my face, tell me to leave, leave this place
cause she's a supergirl and supergirls just fly
yeah she's a supergirl, a supergirl
she's sowing seed,s she's burning trees
she's sowing seeds, she's burning trees
yeah, she's a supergirl, a supergirl
a supergirl, my supergirl
reede, 21. november 2008
neljapäev, 20. november 2008
basterdous kuubis!!!!
hetkel tuleb mul pähe ainult termika laul: "keegi tahab Sind"
sest just niimoodi ma praegu tunnen.
vihane, samas suutmatu viha pidada. segaduses. meelitatud jms.
aga ütle siis ükskord mille kuradipärast sa helistad pidevalt mulle. kui sa muidu ja tööjuures peaaegu et ei räägigi minugaenam. rääkimata sellest et kui ma ujuks ühel hetkel sinu juurde sooviga näiteks tööd mõni päev saada, siis ma ekujuta ette missellest edasi saaks. ma ei oleks enam kindel et sa mulle seda tööd sealt üldse organiseeriksidki.
mille pärast sa kõike seda teed. miks sa minu ja minu tunnetega niimoodi lollitad.
sa tead väga hästi et sul endal on naine. te ei ole abielus. sa võiksid igahetk sealt minema jalutada ja tehamis tahad, aga ei ! sinu jaoks kõlab hästi ka see et sa lihtsalt petad teda. MINUGA!!!!!! see ei ole normaalne. mis sest et ma olen seda, et see võiks olla normaalne endale pähetagunud umbes aasta. võibolla rohkemgi.
ma saan ka väga hästi aru sellest, et sina ei ole siin ainuke süüdlane. ka minul on selles kõiges oma roll mängida. Kuigi ma eiteasiiamaani päris täpselt mis sellel öösel päristäpselt juhtus ja kelle süü see rohkem oli. miskipärast kahtlustan et minu.
aga see et ma sinuga ühe korra, olles samal ajal ebakaines olekus ja noor naiivitar, koos olin, see ei tähenda ju seda et sa võidki mind jäääda niimoodi ära kasutama ja olema selline nagu sa oled.
vot. sa oled üks paras egomaniak! jah.
ma tahaks lihtsalt minna praegu ja mõne seina vastu ennastpeksta. sest ma olen niikuradi vihane praegu kui üldse ollasaab.
miks sa seda teed????????+
küsimus mis jääb mind ilmselt igavestikummitama.
sest korra kui ma seda olen proovinud küsida, siis sa ei vasta otse, vaid keerutades. juhtides teema minuni. et kõik on minu taga, et mina juvabatahtlikult teen seda ka.
aga vot! kui sina ei teeks mulle selliseid kõnesid, siis mina ei käiks ka!!
lihna jaloogiline kas pole?
jah.. keerutamine on su elu moto. ja pugemine. ilma selleta sa ei saaks hakkama. sest just tänusellele oledsa nii kuradikaugele jõudnud.
Värdjas selline
sest just niimoodi ma praegu tunnen.
vihane, samas suutmatu viha pidada. segaduses. meelitatud jms.
aga ütle siis ükskord mille kuradipärast sa helistad pidevalt mulle. kui sa muidu ja tööjuures peaaegu et ei räägigi minugaenam. rääkimata sellest et kui ma ujuks ühel hetkel sinu juurde sooviga näiteks tööd mõni päev saada, siis ma ekujuta ette missellest edasi saaks. ma ei oleks enam kindel et sa mulle seda tööd sealt üldse organiseeriksidki.
mille pärast sa kõike seda teed. miks sa minu ja minu tunnetega niimoodi lollitad.
sa tead väga hästi et sul endal on naine. te ei ole abielus. sa võiksid igahetk sealt minema jalutada ja tehamis tahad, aga ei ! sinu jaoks kõlab hästi ka see et sa lihtsalt petad teda. MINUGA!!!!!! see ei ole normaalne. mis sest et ma olen seda, et see võiks olla normaalne endale pähetagunud umbes aasta. võibolla rohkemgi.
ma saan ka väga hästi aru sellest, et sina ei ole siin ainuke süüdlane. ka minul on selles kõiges oma roll mängida. Kuigi ma eiteasiiamaani päris täpselt mis sellel öösel päristäpselt juhtus ja kelle süü see rohkem oli. miskipärast kahtlustan et minu.
aga see et ma sinuga ühe korra, olles samal ajal ebakaines olekus ja noor naiivitar, koos olin, see ei tähenda ju seda et sa võidki mind jäääda niimoodi ära kasutama ja olema selline nagu sa oled.
vot. sa oled üks paras egomaniak! jah.
ma tahaks lihtsalt minna praegu ja mõne seina vastu ennastpeksta. sest ma olen niikuradi vihane praegu kui üldse ollasaab.
miks sa seda teed????????+
küsimus mis jääb mind ilmselt igavestikummitama.
sest korra kui ma seda olen proovinud küsida, siis sa ei vasta otse, vaid keerutades. juhtides teema minuni. et kõik on minu taga, et mina juvabatahtlikult teen seda ka.
aga vot! kui sina ei teeks mulle selliseid kõnesid, siis mina ei käiks ka!!
lihna jaloogiline kas pole?
jah.. keerutamine on su elu moto. ja pugemine. ilma selleta sa ei saaks hakkama. sest just tänusellele oledsa nii kuradikaugele jõudnud.
Värdjas selline
teisipäev, 18. november 2008
Ära ole ükskõikne !!!
| Kuidas sa võisid...? |
Kui ma olin kutsikas, esinesin ma Sulle oma veidrustega ja panin Su naerma. Sa kutsusid mind enda lapseks ja hoolimata paljudest näritud kingadest ja paarist mõrvatud padjast, sain ma Sinu parimaks sõbraks. Kui ma olin pahandust teinud, vibutasid Sa oma sõrmega minu poole ja küsisid: “Kuidas Sa võisid?”…aga siis Sa leebusid, ja lükkasid mu umber, et minu kõhtu sügada.
Sul oli kogu aeg kiire, aga ikka leidsid Sa aega, et minuga koos olla. Mäletan neid õhtuid, kui nuuskisin Sinu voodis ja kuulasin Sinu saladusi ja salajasi unistusi. Uskusin, et elu ei saagi olla parem. Me käisime pikkadel jalutuskäikudel ja jooksudel pargis , autosõitudel, jäätist söömas (sain ainult vahvli, sest Sa ütlesid, et jäätis on koertele halb) ja ma tegin pikki uinakuid päikese käes, oodates, et Sa päeva lõpul koju tuleksid.
Lõpuks hakkasid Sa aina rohkem aega tööl veetma ja pühendusid oma karjäärile. Ja otsisid üha rohkem endale inimesest kaaslast. Ootasin Sind kannatlikult, toetasin Sind läbi südamemurdmiste ja pettumuste. Mitte iialgi ei noominud ma Sind halbade otsuste eest ja hullasin rõõmsalt, kui Sa koju tulid. Kuni Sa armusid.
Tema, nüüdseks Su naine, ei ole “koerainimene”, aga ikkagi tervitasin teda meie kodus, üritasin näidata pühendumust ja kuuletusin talle. Olin õnnelik, sest Sina olid õnnelik. Kui lapsed sündisid jagasin Sinu erutust. Olin lummatud nende roosast värvist, nende lõhnast ja soovisin samuti nende eest hoolitseda. Aga te muretsesite, et ma võin neid vigastada ja nii veetsin ma enamuse ajast pagendatuna teise tuppa või kuuti. Oh, kuidas ma tahtsin neid armastada, aga olin hoopis vangis.
Kui nad kasvasid, sain nende sõbraks. Nad kiskusid end mu karvadest hoides üles võdisevatele jalgadele, torkasid sõrmi mu silmadesse, uurisid mu kõrvu, ja tegid mu koodule musi. Ma armastasin kõiki nende puudutusi, sest Sinu puudutus oli muutunud nii harvaks. Ja ma oleksin neid kaitsnud oma eluga, kui oleks vaja olnud.
Hiilisin nende voodisse ja kuulasin nende saladusi ja salajasi unistusi. Me ootasime koos Sinu auto mürinat sissesõiduteel. Kunagi oli aeg, mil kui keegi küsis “On Sul koer?”, võtsid Sa rahakotist välja minu foto ja rääkisid pikki jutte minust. Viimastel aastatel vastasid Sa lihtsalt “Jah” ning muutsid teemat. Ma ei olnud enam “Sinu koer” olin “lihtsalt koer” ja Sa panid pahaks igat väljaminekut, mis Sul minu peale teha tuli.
Nüüd on Sul karjäär ja võimalus kolida teise linna, aga te kolite korterisse, kuhu koduloomi ei lubata. Tegid õige otsuse arvestades oma “perekonda”, aga oli aeg, kui mina olin Sinu ainus perekond.
Olin autosõidu pärast elevil kuni me jõudsime koerte varjupaika. Seal lõhnas koerte ja kasside, hirmu ja lootusetuse järgi. Täitsid paar paberit ja ütlesid: ”Tean, et te leiate talle hea kodu.” Nad kehitasid õlgu ja saatsid Sulle vaevalise pilgu. Nemad teavad reaalsust ja võimalust leida kodu keskealisele emasele, mis siis, et paberitega. Pidid oma poja sõrmed minu kaelarihma küljest lahti kangutama, kui ta karjus: “Ei, isa! Palun, ära luba neil võtta minu koera!” Ja ma muretsesin tema pärast ja õpetuste pärast, mida Sa olid talle alles jaganud: sõprusest, lojaalsusest, armastusest ja vastutusest ning austusest kõigi elusolendite vastu. Andsid minu kuklale head-aega-patsutuse, vältisid minu pilku ja keeldusid võtmast minu kaela- ja jalutusrihma. Sul oli tähtaeg ja nüüd on ka minul.
Kui Sa olid lahkunud tulid kaks kena naist ja rääkisid, et ilmselt teadsid Sa kolimisest juba kuid ette, aga ei teinud katsetki mulle ise hea kodu leida. Nad raputasid oma pead ja küsisid: “Kuidas Sa võisid?”
Nad on nii hoolitsevad meie vastu siin varjupaigas, kuivõrd nende kiire graafik võimaldab. Loomulikult nad toidavad meid, aga ma kaotasin oma isu juba mitu päeva tagasi. Algul, kui keegi minu puurist möödus, sööstsin ma võre juurde, lootsin, et see oled Sina… et Sa muutsid oma meelt, et see oli vaid halb unenägu… või et see oleks vähemalt keegi, kes hoolib, keegi kes võiks mu päästa. Kui mõistsin, et ma ei suuda tähelepanu püüdmises võistelda ülemeelikute kutsikatega, kellel ei ole minevikku, mida meenutada, taandusin kaugesse nurka ja ootasin.
Kuulsin samme, kui ta päeva lõpus minu juurde tuli ja tatsasin temaga piki vahekäiku eraldatud tuppa. Hämmastavalt vaiksesse tuppa. Ta tõstis mu lauale, sügas mu kõrvu ja palus mitte muretseda. Mu süda tagus oodates, et mis nüüd juhtub, aga samas oli mingi leevendus, sest ma juba teadsin. Vangi päevad on otsa saanud. Nagu minu loomuses oli, olin tema pärast mures. Ta oli murdumas koorma all, mida ta kandis ja ma teadsin, et kuidagi teadsin ette iga tema liigutust.
Õrnalt asetas ta žguti mu esikäpa ümber ja samal ajal jooksus pisar mööda tema põske. Lakkusin õrnalt tema kätt samuti, nagu olin toetanud Sind aastaid tagasi. Ta lükkas osavalt süstlanõela minu veeli ja tundsin nõela ja külma vedelikku liikumas oma kehas. Heitsin uniselt lamama, vaatasin tema silmadesse ja pomisesin: “Kuidas Sa võisid?”
Võibolla sai ta mu koerakeelest aru, sest ta sosistas: “Mul on nii kahju!” Ta kallistas mind ja selgitas, et see on tema töö, teha kindlaks, et ma läheksin paremasse kohta, kus mind ei ignoreeritaks, solvataks ega hüljataks ja kus ma ei pea ise enda eest hoolitsema -- kohta täis armastust ja valgust ja kõigest praegusest nii palju erinevamasse paika. Ja kasutades oma viimast energiat üritasin talle hetkeks saba liputades märku anda, et minu “Kuidas Sa võisid?” ei olnud temale suunatud. See oli Sinule suunatud, Minu Armastatud Peremees, sest ma mõtlesin Sinust. Ma mõtlen Sinust ja ootan Sind igavesti.
Ehk näitavad teised Sinu elus ka Sinu vastu sama palju truudust ja lojaalsust.
Lõpp.
Märge autorilt:
Kui “Kuidas Sa võisid?” tõi Sinu silmadesse samuti pisarad kui minu omadesse, kui ma seda kirjutasin, juhtus see kuna see on tõsi. Lugu mis juhtub igal aastal miljonite koduloomadega, kes surevad varjupaikades. Kasutage seda lugu, palun, oma kodulehekülgedel, ajalehtedes, ajakirjades ning varjupaikade ja loomakliinikute teadetetahvlitel. Öelge inimestele, et otsus võtta loom perekonda on eluliselt tähtis, et iga elu on tähtis, et loomad väärivad meie armastust ja hoolivust ja, et teise korraliku kodu leidmine oma loomale on Sinu kohustus ja iga ajaleht, loomaühing või varjupaik oskab Sulle selles nõu anda.
Anna palun enda panus, et lõpetada tapmist, aita teha kõik (ravimid, kastreerimine, süstid), mis võiksid ära hoida mittesoovitud loomad. Saada see lugu palun edasi, mitte selleks, et teistele haiget teha või neid kurvastada, vaid kuna see võib päästa kas või ühe mittesoovitud kodulooma. Pea meeles, et nemad armastavad tingimusteta.
Jim Willis, 2001
laupäev, 15. november 2008
show must go on . . .
aiaiaiaiaiaiaiaiaiaiaiaiaiaiaiaiiiiiiiiiiiiiiiii......!!!!!!!!!
see ei tohi ja ei saaa juhtuda.
ükskõik kus aga mitte siin!!!!
mitte minu perega, kes on mõnele inimesele lausa peremudeliks. /koos põnevate sisedraamadega siis v ilma.
pahapahapahapahapahapahapaha.
ei tohi.
ma ei tea enam mida mõelda v öelda.
järjest hullemaks läheb.
ma loodan et ma teen sääsest elevantsi ja lihtsalt pingutan üle nagu alati.
aga nii see ka enam kesta ei saa.
ja see saab olema kõike muud kui kerge.
Jeesus Maria.!
kõik mis ma oskan öelda.
finito.
see ei tohi ja ei saaa juhtuda.
ükskõik kus aga mitte siin!!!!
mitte minu perega, kes on mõnele inimesele lausa peremudeliks. /koos põnevate sisedraamadega siis v ilma.
pahapahapahapahapahapahapaha.
ei tohi.
ma ei tea enam mida mõelda v öelda.
järjest hullemaks läheb.
ma loodan et ma teen sääsest elevantsi ja lihtsalt pingutan üle nagu alati.
aga nii see ka enam kesta ei saa.
ja see saab olema kõike muud kui kerge.
Jeesus Maria.!
kõik mis ma oskan öelda.
finito.
laupäev, 8. november 2008
Mis nässu saab minna, see nässu ka läheb. / Ilmselt mõni Murphy seadus
... milleni ma järjekordset radapidi jõudnud olen. :) funfun.
Ei, tegelikult pole asi üldse nii (taaskordselt) masendav kui arvata võiks / pealkirja järgi siis.
Asi on hoopis selles, et esimene kord sai siis nüüd täiesti iseseisvalt väikest Siili õhtu otsa hoitud. Etterutates võib öelda, et lõpuks olin ma nii väsinud, et järgmisel hommikul magasin kohe vääääääga kaua..
Aga, et siis selge oleks, mis toimus v mida ei toimunud siis algame algusest :) :
u kell 18.00 - H märkab ehmatusega, et kell on juba niii kuradima palju, viskab märkimisväärse kiirusega kotti "Õhtujutud" ja "Karujõmmi unelaulu", selga dressika ja viimaks õlale koti ning pistab padavai teele Lembitu 4-55 poole, saatjaks Pungipidu.
u 18.20 - Lõpuks jõuab väsinud H alla ukse taha, annab kella, teeb ukse lahti ja ongi juba paari hüppega üleval, 4dal korrusel hõiskab lõõtsutades "Hällou!!". Aga siis võtab volüümi kohe kõvasti maha, sest kallis Kiss annab teada, et Siilike (imede-ime)magab. Olgu. Võtan siis üleriided seljast, saapad jalast ja asun uudistama. Oi, remonti on tehtud. Ilus on. Mitte, et varem poleks olnud, aga ikkagi ilus on. Kiss kannab kõik ette mis kus on, ütleb, et võtaksin endale külmkapist rullbiskviiti ja teeksin teed. Ühesõnaga naudiksin aega, mil Trull veel magab. Sest me mõlemad teame, et seda õnnist aega pole ilmselt enam palju jäänud. Ajan veel sättivate vanematega juttu ja juba nad kibelevadki minema.. Nii, kui nad olid ukse enda järelt kinni saanud, kuulen, et seal kõrvaltoas hakkas keegi oma krõbinatega krõbistama. See saab tähendada ainult üht(loomulikult eeldusel, et vaimud pole külla tulnud ja neil igav pole hakanud): väike Siil on üleval. Ok, las ta krabistab seal natuke ja ärkab. Mina lähen kööki ja naudin natuke veel teed ja kooki, üritades meenutada, et millal ma siin üldse viimati käisin.. Lõpuks tuli meelde kah ;)
Enivei.. Väike Siil krabistas juba täitsa aktiivselt ja otsustasin, et lähen viskan talle siis pilgu peale.
u 18.45/50 - Siili koduse kärukorvi kohal uudistades, võtab mind vastu suuuur naeratus ja mitte väga vaikne "ägldää!!"/see häälitsus peaks siis nüüd sümboliseerima suurimat heameelt selle üle,et keegi on talle viimaks sinna üksikusse korvi järele tulnud. Niisiis. Räägin seal natuke Gull Fia'ga ja kuna ajal on alati komme mööduda peaaegu märkamatult, avastan end peagi jooksmas köögi poole, vett keetmas(valmis olnud pidin ju otseloomulikult tee tarvis ära kasutama) ja lusikaka söögipulbrit pudelisse sihtimas. Vesi peale. Pagan täitsa tuline. Külma vette jahtuma. Tagasi Siili juurde.. Oi, laps on ennast iseseisvalt kõhuli pööranud. Tubli Trull!! Mina lollitan, tema vaatab ja naerab. Mina naeran ka. Ruttu-ruttu tagasi kööki. Nii: söök paras, kork maha, enda tee kruus ka kaasa, tugitooli juurde. Ah pagan, Trull ka ju.. Lapse järele.
u 19.15 - Oi kui õnnelik trull on. Süüa saab!! :) Paneb veel oma väikesed käekesed pudeli ümber sooja. Ojaa. Vahib oma armasate silmakestega otsa ja on oi kui õnnis hetk. Söök otsas. Ootame krookse ja vaatame koos O.C'd. Miskipärast ei taha krooksupoisid täna külla tulla. Huvitav. Pika ootamise peale lõpuks tulevad. Panen Siilikese maha tekile pikali, lootuses, et ta ei pööra ennast seekord ümber. Laps hakkab riidlema. Trullile see ei meeldi. Teen taga natuke timbu-limbu ja laulan "summ-summ"i. lähebki meel rõõmsamaks. Annan talle veel kollase rõnga närida ja Männikäbi paistab tõesti rahul olevat. Kahjuks kestab see ainult selle hetkeni kuniks mina kööki jõuan ja hakkan pudelit pesema. Läheb kisaks. Jooksen suure hooga tagasi, saates kõik pudelid jaasjad kus seda ja teist. Seisa kasvõi peapeal aga Trulli meel paremaks ei lähe. Olgu. Proovin siis 'kiiktool'. Tundub tore, aga tuleb välja, et esmamulje võib olla tõsiselt petlik.
u 20.00 v natike varem isegi - tagasi siis voodi peale, kus loodetavasti tiba parem olla. Siiras usus rõõmustada Trulli meelt õnnestub mul ümber ajada oma tee tass. Pergel!! Ausaltöeldes on mul rohkem kahju teest, mis nüüd on õnnetult maas laiali, kui sellest et midagi võiks kokku saada sellega või, et mina seda koristama peaks. Nii, Trull palun, ole nüüd natuke aega tore ja rõõmus ja mängi oma asjadega seal, niikaua kuni mina siin kõik korda teen. Deem, majapidamis paberid on otsas. Kus nad uusi hoiavad? Ah, vahetpole. WC-paber käib kah. Ok Trull. Voodis ei taha olla, siis tule sülle ja vaata kuidas ma koristan. Oi-oi kui põnev tõesti. Vahepeal helistab Kiss ja uurib kas kõik ikka korras. Vastuseks: but ofcourse!!!!!! nujaa...
Ok. Minu selgeks missiooniks on näha sind rõõmsalt oma toolikeses, niiet ma ei anna alla. Uuele katsele! No jumal küll!!!!! Ütle mulle mis sul selle tooli juures siis nii närvidele käib? Ok. Tõstame ühe naksuvõrra kõrgemale. On nüüd parem? Ei ole. Vahet pole. Ole nüüd natukene siin. Ma lihtsalt pean kiiresti korra vetsus ära käima. Kohe olen tagasi! .. Juba tulen Trull!!!! Oh, armsad naabrid, ärge tulge kurjalt uksetaha koputama. Deem!! Mul õnnestus vist kiik ära lõhkuda. Oi bjää.. Mingi jubin vist lendas kuhugi. Otsin terve toa kõik kapi ja tooli alused läbi. Oi, Trullile see vähemalt meeldib kuidas ma ennast kirun. Hea seegi. Uurin asja ja avastan, et polegi katki, vaid mingi naga on krõksuga mingi teise naga küljest lahti tulnud. Natuke kruvikeerajat, minule omast nutti ja voila!! Tool on kui uus. Ja isegi Trullile meeldib seal nüüd olla. Mõnda aega vähemalt..
u 21.00 - lõppude lõpuks on Trullile vist kohale jõudnud, et tegemist on tema Vahtra buddy'ga ja meil on isegitäitsa tore. Jutustame isegi. Jõuab kätte peputuulutusaeg. Ossa kui õnnelik üks väike olend suudab olla. Naeratab niiet suu kõrvuni ja kuidas veel kilkab(ega ma alla ka siis ei jää ;)). Vahepeal jooksen kiiresti korra kööki ja panen vee keema ja pesen pooleldi endiselt kurvalt pesemist ootava pudeli lõpuni. Kostab väike põnts. Juudas.. siban vaatama.. Heh.. See ainult põrnikapreili kelle Trull otsustas maha ajada ja nüüd ragistab ajusid mõeldes miks muusika vait jäi.. Tõstan põrnikapreili siis tagasi üles ja tõmban nöörist. Trull on jälle õnnelik. Pesen veel kiiresti lutika ära, teen söögi valmis ja jätan jällegi jahtuma natukeseks. Ajan veel Trulliga tiba juttu ja võimlen temaga. Nalja nabani! :) Lõpuks on Trull jälle nati viril. Tibu on väsinud. Panen uued mähkmed jalga ja Trulli riidesse. Trull riidleb minuga. Ei taha veel riidesse.
Niisiis. Söök on valmis ja ootab meid.
u 21.20/30 - Köögis ringi liikudes tahab Trull mul vägisi süles peaaegu et magama jääda. Hoian teda ülaval. Aga Trull riidleb minuga. Võtan siis pudeli ja naasen tugitooli juurde. Istun toolile: Trull sööb ja mina vaatan telekat, vahepeal konrollides, et ega Siilike veel ei maga. Helistab Kiss ja ütleb, et nad juba liiguvad kodupoole. Trull nagu aimaks seda, tehes silmad mõnekümneks sekundiks pärani lahti ja läbi söömise vaatab mulle natuke aega otsa ja naeratab natuke. Tundub, et lõpuks oleme mõlemad väsinud aga õnnelikud.
u. 22.45 - Juba kolistabki Kiss uksel ja tuleb vaatama kus me oleme. Trull saab veel kätte viimased riismed pudelist ja annan ta emale üle. Kiss küsib, kuidas Väike Männikäbika ennast üleval pidas. Ütlen, et natuke jonnis, aga lõpuks andis alla ja oli kohe täitsa lahke. Kiss ütleb et pole imestada, kuna ta ei maganud ei öösel ega päeval just kuigi hästi. Nojah. See seletab paljudki. Söön köögis veelära oma viimased jäänused rullbiskviidist ja hakkan riidesse sättima. Brunn ootab koos minu emaga alla ja viib mu koju. Saapad jalga ja viimake kalli-pai veel Lisandrale. Tema vaatab jälle oma inglisilmadega otsa , mis kohe-kohe jälle kinni vajuvad.
Niisiis.. Lõpp hea, kõik hea !!!
u 23.15 - Jõuan väsinult koju. Teen endale veel tassi teed, kavatsedes voodist veel natuke telekat piiluda. Eriti see mul aga ei õnnestu, kuna jään üsna pea magama.
Ühesõnaga oli TEGELIKULT tore õhtu ja eks niimoodi õpibki. Nii mina kui ka tema.
Ja btw Kiss ütles et sellel öösel oli Siilike maganud peaaegu, et hämmastavalt hästi.
Vot nii siis. Nüüd ajasin endale ka une peale.. ja eks ma lähen nüüd siis magama :D
Ei, tegelikult pole asi üldse nii (taaskordselt) masendav kui arvata võiks / pealkirja järgi siis.
Asi on hoopis selles, et esimene kord sai siis nüüd täiesti iseseisvalt väikest Siili õhtu otsa hoitud. Etterutates võib öelda, et lõpuks olin ma nii väsinud, et järgmisel hommikul magasin kohe vääääääga kaua..
Aga, et siis selge oleks, mis toimus v mida ei toimunud siis algame algusest :) :
u kell 18.00 - H märkab ehmatusega, et kell on juba niii kuradima palju, viskab märkimisväärse kiirusega kotti "Õhtujutud" ja "Karujõmmi unelaulu", selga dressika ja viimaks õlale koti ning pistab padavai teele Lembitu 4-55 poole, saatjaks Pungipidu.
u 18.20 - Lõpuks jõuab väsinud H alla ukse taha, annab kella, teeb ukse lahti ja ongi juba paari hüppega üleval, 4dal korrusel hõiskab lõõtsutades "Hällou!!". Aga siis võtab volüümi kohe kõvasti maha, sest kallis Kiss annab teada, et Siilike (imede-ime)magab. Olgu. Võtan siis üleriided seljast, saapad jalast ja asun uudistama. Oi, remonti on tehtud. Ilus on. Mitte, et varem poleks olnud, aga ikkagi ilus on. Kiss kannab kõik ette mis kus on, ütleb, et võtaksin endale külmkapist rullbiskviiti ja teeksin teed. Ühesõnaga naudiksin aega, mil Trull veel magab. Sest me mõlemad teame, et seda õnnist aega pole ilmselt enam palju jäänud. Ajan veel sättivate vanematega juttu ja juba nad kibelevadki minema.. Nii, kui nad olid ukse enda järelt kinni saanud, kuulen, et seal kõrvaltoas hakkas keegi oma krõbinatega krõbistama. See saab tähendada ainult üht(loomulikult eeldusel, et vaimud pole külla tulnud ja neil igav pole hakanud): väike Siil on üleval. Ok, las ta krabistab seal natuke ja ärkab. Mina lähen kööki ja naudin natuke veel teed ja kooki, üritades meenutada, et millal ma siin üldse viimati käisin.. Lõpuks tuli meelde kah ;)
Enivei.. Väike Siil krabistas juba täitsa aktiivselt ja otsustasin, et lähen viskan talle siis pilgu peale.
u 18.45/50 - Siili koduse kärukorvi kohal uudistades, võtab mind vastu suuuur naeratus ja mitte väga vaikne "ägldää!!"/see häälitsus peaks siis nüüd sümboliseerima suurimat heameelt selle üle,et keegi on talle viimaks sinna üksikusse korvi järele tulnud. Niisiis. Räägin seal natuke Gull Fia'ga ja kuna ajal on alati komme mööduda peaaegu märkamatult, avastan end peagi jooksmas köögi poole, vett keetmas(valmis olnud pidin ju otseloomulikult tee tarvis ära kasutama) ja lusikaka söögipulbrit pudelisse sihtimas. Vesi peale. Pagan täitsa tuline. Külma vette jahtuma. Tagasi Siili juurde.. Oi, laps on ennast iseseisvalt kõhuli pööranud. Tubli Trull!! Mina lollitan, tema vaatab ja naerab. Mina naeran ka. Ruttu-ruttu tagasi kööki. Nii: söök paras, kork maha, enda tee kruus ka kaasa, tugitooli juurde. Ah pagan, Trull ka ju.. Lapse järele.
u 19.15 - Oi kui õnnelik trull on. Süüa saab!! :) Paneb veel oma väikesed käekesed pudeli ümber sooja. Ojaa. Vahib oma armasate silmakestega otsa ja on oi kui õnnis hetk. Söök otsas. Ootame krookse ja vaatame koos O.C'd. Miskipärast ei taha krooksupoisid täna külla tulla. Huvitav. Pika ootamise peale lõpuks tulevad. Panen Siilikese maha tekile pikali, lootuses, et ta ei pööra ennast seekord ümber. Laps hakkab riidlema. Trullile see ei meeldi. Teen taga natuke timbu-limbu ja laulan "summ-summ"i. lähebki meel rõõmsamaks. Annan talle veel kollase rõnga närida ja Männikäbi paistab tõesti rahul olevat. Kahjuks kestab see ainult selle hetkeni kuniks mina kööki jõuan ja hakkan pudelit pesema. Läheb kisaks. Jooksen suure hooga tagasi, saates kõik pudelid jaasjad kus seda ja teist. Seisa kasvõi peapeal aga Trulli meel paremaks ei lähe. Olgu. Proovin siis 'kiiktool'. Tundub tore, aga tuleb välja, et esmamulje võib olla tõsiselt petlik.
u 20.00 v natike varem isegi - tagasi siis voodi peale, kus loodetavasti tiba parem olla. Siiras usus rõõmustada Trulli meelt õnnestub mul ümber ajada oma tee tass. Pergel!! Ausaltöeldes on mul rohkem kahju teest, mis nüüd on õnnetult maas laiali, kui sellest et midagi võiks kokku saada sellega või, et mina seda koristama peaks. Nii, Trull palun, ole nüüd natuke aega tore ja rõõmus ja mängi oma asjadega seal, niikaua kuni mina siin kõik korda teen. Deem, majapidamis paberid on otsas. Kus nad uusi hoiavad? Ah, vahetpole. WC-paber käib kah. Ok Trull. Voodis ei taha olla, siis tule sülle ja vaata kuidas ma koristan. Oi-oi kui põnev tõesti. Vahepeal helistab Kiss ja uurib kas kõik ikka korras. Vastuseks: but ofcourse!!!!!! nujaa...
Ok. Minu selgeks missiooniks on näha sind rõõmsalt oma toolikeses, niiet ma ei anna alla. Uuele katsele! No jumal küll!!!!! Ütle mulle mis sul selle tooli juures siis nii närvidele käib? Ok. Tõstame ühe naksuvõrra kõrgemale. On nüüd parem? Ei ole. Vahet pole. Ole nüüd natukene siin. Ma lihtsalt pean kiiresti korra vetsus ära käima. Kohe olen tagasi! .. Juba tulen Trull!!!! Oh, armsad naabrid, ärge tulge kurjalt uksetaha koputama. Deem!! Mul õnnestus vist kiik ära lõhkuda. Oi bjää.. Mingi jubin vist lendas kuhugi. Otsin terve toa kõik kapi ja tooli alused läbi. Oi, Trullile see vähemalt meeldib kuidas ma ennast kirun. Hea seegi. Uurin asja ja avastan, et polegi katki, vaid mingi naga on krõksuga mingi teise naga küljest lahti tulnud. Natuke kruvikeerajat, minule omast nutti ja voila!! Tool on kui uus. Ja isegi Trullile meeldib seal nüüd olla. Mõnda aega vähemalt..
u 21.00 - lõppude lõpuks on Trullile vist kohale jõudnud, et tegemist on tema Vahtra buddy'ga ja meil on isegitäitsa tore. Jutustame isegi. Jõuab kätte peputuulutusaeg. Ossa kui õnnelik üks väike olend suudab olla. Naeratab niiet suu kõrvuni ja kuidas veel kilkab(ega ma alla ka siis ei jää ;)). Vahepeal jooksen kiiresti korra kööki ja panen vee keema ja pesen pooleldi endiselt kurvalt pesemist ootava pudeli lõpuni. Kostab väike põnts. Juudas.. siban vaatama.. Heh.. See ainult põrnikapreili kelle Trull otsustas maha ajada ja nüüd ragistab ajusid mõeldes miks muusika vait jäi.. Tõstan põrnikapreili siis tagasi üles ja tõmban nöörist. Trull on jälle õnnelik. Pesen veel kiiresti lutika ära, teen söögi valmis ja jätan jällegi jahtuma natukeseks. Ajan veel Trulliga tiba juttu ja võimlen temaga. Nalja nabani! :) Lõpuks on Trull jälle nati viril. Tibu on väsinud. Panen uued mähkmed jalga ja Trulli riidesse. Trull riidleb minuga. Ei taha veel riidesse.
Niisiis. Söök on valmis ja ootab meid.
u 21.20/30 - Köögis ringi liikudes tahab Trull mul vägisi süles peaaegu et magama jääda. Hoian teda ülaval. Aga Trull riidleb minuga. Võtan siis pudeli ja naasen tugitooli juurde. Istun toolile: Trull sööb ja mina vaatan telekat, vahepeal konrollides, et ega Siilike veel ei maga. Helistab Kiss ja ütleb, et nad juba liiguvad kodupoole. Trull nagu aimaks seda, tehes silmad mõnekümneks sekundiks pärani lahti ja läbi söömise vaatab mulle natuke aega otsa ja naeratab natuke. Tundub, et lõpuks oleme mõlemad väsinud aga õnnelikud.
u. 22.45 - Juba kolistabki Kiss uksel ja tuleb vaatama kus me oleme. Trull saab veel kätte viimased riismed pudelist ja annan ta emale üle. Kiss küsib, kuidas Väike Männikäbika ennast üleval pidas. Ütlen, et natuke jonnis, aga lõpuks andis alla ja oli kohe täitsa lahke. Kiss ütleb et pole imestada, kuna ta ei maganud ei öösel ega päeval just kuigi hästi. Nojah. See seletab paljudki. Söön köögis veelära oma viimased jäänused rullbiskviidist ja hakkan riidesse sättima. Brunn ootab koos minu emaga alla ja viib mu koju. Saapad jalga ja viimake kalli-pai veel Lisandrale. Tema vaatab jälle oma inglisilmadega otsa , mis kohe-kohe jälle kinni vajuvad.
Niisiis.. Lõpp hea, kõik hea !!!
u 23.15 - Jõuan väsinult koju. Teen endale veel tassi teed, kavatsedes voodist veel natuke telekat piiluda. Eriti see mul aga ei õnnestu, kuna jään üsna pea magama.
Ühesõnaga oli TEGELIKULT tore õhtu ja eks niimoodi õpibki. Nii mina kui ka tema.
Ja btw Kiss ütles et sellel öösel oli Siilike maganud peaaegu, et hämmastavalt hästi.
Vot nii siis. Nüüd ajasin endale ka une peale.. ja eks ma lähen nüüd siis magama :D
pühapäev, 2. november 2008
Jälle on pühapäev.
Naljakas. Peaaegu alati ma eksin siia ära just pühapäeval.
Aga noh, eelmine kord oli kas kahjuks või õnneks minu jaoks umbes 300 aasta eest. Ja seda nimelt sellepärast, et vahepeal on juhtunud terve hunnik asju.
Agu Sihvkale toetudes peaks seda asja siis alustama umbes nii: " Et kõik ilusti ära rääkida, peaks alusatama algusest..". Aga no vot. Mina kohe ei taha nii teha..!
Sest et... mõned asjad on peas ja kohe keelduvad sealt välja tulema. Ja võibolla parem ongi nii.
Niisiis on karta, et halval juhul tuleb siit välja üks vääga segane pudru ja kapsad, mida ma siiski tegelikult üritaksin vältida.
Alustaks siis kõige hilisemast asjast.
Nägin unenägu täna öösel.
Miskipärast tundub mulle, et see oli seotud minu kogemuste ja läbielamistega reedesest õhtust(the magic night).
nojaa..
Reede õhtul olin ma siis tööl. Vahetasin inimestele raha eest pileteid.
Tapvalt põnev eksole?.
Enne käisin veel doktor Pruleri juures, kes andis teada, et tema on minu opile saatmise mõttega täiesti päri. Jibijei.. Mind ootab op..o_o
Käisin poes, jõudsin koju.. Tuju mega (ilma irooniata siis), hakkasin ennast siis tööle säädima.
Laulsin Dagöt, tundsin ennast õnneliku ja ilusana.
Astusin majauksest välja ja peaaegu et lendasin tööle. Tegelikult ka. Oli tunne, et mitte kui miski ei suuda mu tuju ealeski halvemaks muuta / jällegi: oma osa Dagöl.. :)
Lendlesin siis rõõmsalt riideid vahetama ja asju uurima, otsima ja olin veel ilgelt õnnelik kui Hüpikut nägin.
Üllatus-üllatus, minu rõõm hakkas vaikselt minu juurest ära voolama..ja ta jätkas seda tegevust terve õhtu, kuni lõpuks koju minnes oli mu ainukeseks sooviks minna koju teleka ette, ahmitseda endale sisse midagi ülimagusat ja vastikut, vaadata mingit lääget ja labast 'romantilist komöödiat' , unistada, et elu võiks olla mustvalge ja sama lääge kui mainitud film , võtta kaenlasse padi ja nutta, lihtsalt nutta.
Kardinaalsed muudatused nii lühikese aja jooksul, kas pole?
Järgnevalt siis mõned põhjused, mis mind sellise tundeni võisid tõugata:
*alguses äärmine vajadus muretseda endale öönägemisprillid ja elav lõke, kuhu sisse võiks vahetevahel sooja hüpata, mis hiljem asendus sooviga digimuutuda kalkulaator-kummionuks/tädiks. Nimelt tänu shampusele, tänu millele oli häiritud mu hiiglav matemaatikaoskus; ja laest pidevalt kaela, lauale,pähe,küünaldele, kinnastele, rahale ja teab millele veel tilkuv vesi.
*arusaam, et mis iganes kusagil kunagi ka ei juhtuks, siis mina jään alati igaveseks teiseks./ja seda igal juhtumil
*arusaam, et see linnus on ikka üks külmuse ja depressiooni urgas
*arusaam, et inimese põhimõtteline eksisteerimine minu ajus/mälus ja tegelik kohapeal paari meetri kaugusel viibimine on ikka tegelikult kaks eri asja
*arusaam, et ei ole tore omada kolleegidena igasuguseid Patsikese taolisi tüüpe, kes endiselt arvavad, et just nemad teavad kõiki maailma asju kõikse paremini ja et just nemad on kõige õigemad maailma/ ja tehtud vigasid/ hindava pilguga üle vaatama ja sealjuures pead vangutama.
*ja lõpuks kohale jõudmine uudise üle, et ma ei tea ise ka mida ma tahan ja mida mitte./eriti just siis seda viimast..
vot..
nüüd väike paus sisse, lähen toon poest midagi õhtuse tantsusaate tarbeks.. ;)
Naljakas. Peaaegu alati ma eksin siia ära just pühapäeval.
Aga noh, eelmine kord oli kas kahjuks või õnneks minu jaoks umbes 300 aasta eest. Ja seda nimelt sellepärast, et vahepeal on juhtunud terve hunnik asju.
Agu Sihvkale toetudes peaks seda asja siis alustama umbes nii: " Et kõik ilusti ära rääkida, peaks alusatama algusest..". Aga no vot. Mina kohe ei taha nii teha..!
Sest et... mõned asjad on peas ja kohe keelduvad sealt välja tulema. Ja võibolla parem ongi nii.
Niisiis on karta, et halval juhul tuleb siit välja üks vääga segane pudru ja kapsad, mida ma siiski tegelikult üritaksin vältida.
Alustaks siis kõige hilisemast asjast.
Nägin unenägu täna öösel.
Miskipärast tundub mulle, et see oli seotud minu kogemuste ja läbielamistega reedesest õhtust(the magic night).
nojaa..
Reede õhtul olin ma siis tööl. Vahetasin inimestele raha eest pileteid.
Tapvalt põnev eksole?.
Enne käisin veel doktor Pruleri juures, kes andis teada, et tema on minu opile saatmise mõttega täiesti päri. Jibijei.. Mind ootab op..o_o
Käisin poes, jõudsin koju.. Tuju mega (ilma irooniata siis), hakkasin ennast siis tööle säädima.
Laulsin Dagöt, tundsin ennast õnneliku ja ilusana.
Astusin majauksest välja ja peaaegu et lendasin tööle. Tegelikult ka. Oli tunne, et mitte kui miski ei suuda mu tuju ealeski halvemaks muuta / jällegi: oma osa Dagöl.. :)
Lendlesin siis rõõmsalt riideid vahetama ja asju uurima, otsima ja olin veel ilgelt õnnelik kui Hüpikut nägin.
Üllatus-üllatus, minu rõõm hakkas vaikselt minu juurest ära voolama..ja ta jätkas seda tegevust terve õhtu, kuni lõpuks koju minnes oli mu ainukeseks sooviks minna koju teleka ette, ahmitseda endale sisse midagi ülimagusat ja vastikut, vaadata mingit lääget ja labast 'romantilist komöödiat' , unistada, et elu võiks olla mustvalge ja sama lääge kui mainitud film , võtta kaenlasse padi ja nutta, lihtsalt nutta.
Kardinaalsed muudatused nii lühikese aja jooksul, kas pole?
Järgnevalt siis mõned põhjused, mis mind sellise tundeni võisid tõugata:
*alguses äärmine vajadus muretseda endale öönägemisprillid ja elav lõke, kuhu sisse võiks vahetevahel sooja hüpata, mis hiljem asendus sooviga digimuutuda kalkulaator-kummionuks/tädiks. Nimelt tänu shampusele, tänu millele oli häiritud mu hiiglav matemaatikaoskus; ja laest pidevalt kaela, lauale,pähe,küünaldele, kinnastele, rahale ja teab millele veel tilkuv vesi.
*arusaam, et mis iganes kusagil kunagi ka ei juhtuks, siis mina jään alati igaveseks teiseks./ja seda igal juhtumil
*arusaam, et see linnus on ikka üks külmuse ja depressiooni urgas
*arusaam, et inimese põhimõtteline eksisteerimine minu ajus/mälus ja tegelik kohapeal paari meetri kaugusel viibimine on ikka tegelikult kaks eri asja
*arusaam, et ei ole tore omada kolleegidena igasuguseid Patsikese taolisi tüüpe, kes endiselt arvavad, et just nemad teavad kõiki maailma asju kõikse paremini ja et just nemad on kõige õigemad maailma/ ja tehtud vigasid/ hindava pilguga üle vaatama ja sealjuures pead vangutama.
*ja lõpuks kohale jõudmine uudise üle, et ma ei tea ise ka mida ma tahan ja mida mitte./eriti just siis seda viimast..
vot..
nüüd väike paus sisse, lähen toon poest midagi õhtuse tantsusaate tarbeks.. ;)
Tellimine:
Postitused (Atom)