Jälle on pühapäev.
Naljakas. Peaaegu alati ma eksin siia ära just pühapäeval.
Aga noh, eelmine kord oli kas kahjuks või õnneks minu jaoks umbes 300 aasta eest. Ja seda nimelt sellepärast, et vahepeal on juhtunud terve hunnik asju.
Agu Sihvkale toetudes peaks seda asja siis alustama umbes nii: " Et kõik ilusti ära rääkida, peaks alusatama algusest..". Aga no vot. Mina kohe ei taha nii teha..!
Sest et... mõned asjad on peas ja kohe keelduvad sealt välja tulema. Ja võibolla parem ongi nii.
Niisiis on karta, et halval juhul tuleb siit välja üks vääga segane pudru ja kapsad, mida ma siiski tegelikult üritaksin vältida.
Alustaks siis kõige hilisemast asjast.
Nägin unenägu täna öösel.
Miskipärast tundub mulle, et see oli seotud minu kogemuste ja läbielamistega reedesest õhtust(the magic night).
nojaa..
Reede õhtul olin ma siis tööl. Vahetasin inimestele raha eest pileteid.
Tapvalt põnev eksole?.
Enne käisin veel doktor Pruleri juures, kes andis teada, et tema on minu opile saatmise mõttega täiesti päri. Jibijei.. Mind ootab op..o_o
Käisin poes, jõudsin koju.. Tuju mega (ilma irooniata siis), hakkasin ennast siis tööle säädima.
Laulsin Dagöt, tundsin ennast õnneliku ja ilusana.
Astusin majauksest välja ja peaaegu et lendasin tööle. Tegelikult ka. Oli tunne, et mitte kui miski ei suuda mu tuju ealeski halvemaks muuta / jällegi: oma osa Dagöl.. :)
Lendlesin siis rõõmsalt riideid vahetama ja asju uurima, otsima ja olin veel ilgelt õnnelik kui Hüpikut nägin.
Üllatus-üllatus, minu rõõm hakkas vaikselt minu juurest ära voolama..ja ta jätkas seda tegevust terve õhtu, kuni lõpuks koju minnes oli mu ainukeseks sooviks minna koju teleka ette, ahmitseda endale sisse midagi ülimagusat ja vastikut, vaadata mingit lääget ja labast 'romantilist komöödiat' , unistada, et elu võiks olla mustvalge ja sama lääge kui mainitud film , võtta kaenlasse padi ja nutta, lihtsalt nutta.
Kardinaalsed muudatused nii lühikese aja jooksul, kas pole?
Järgnevalt siis mõned põhjused, mis mind sellise tundeni võisid tõugata:
*alguses äärmine vajadus muretseda endale öönägemisprillid ja elav lõke, kuhu sisse võiks vahetevahel sooja hüpata, mis hiljem asendus sooviga digimuutuda kalkulaator-kummionuks/tädiks. Nimelt tänu shampusele, tänu millele oli häiritud mu hiiglav matemaatikaoskus; ja laest pidevalt kaela, lauale,pähe,küünaldele, kinnastele, rahale ja teab millele veel tilkuv vesi.
*arusaam, et mis iganes kusagil kunagi ka ei juhtuks, siis mina jään alati igaveseks teiseks./ja seda igal juhtumil
*arusaam, et see linnus on ikka üks külmuse ja depressiooni urgas
*arusaam, et inimese põhimõtteline eksisteerimine minu ajus/mälus ja tegelik kohapeal paari meetri kaugusel viibimine on ikka tegelikult kaks eri asja
*arusaam, et ei ole tore omada kolleegidena igasuguseid Patsikese taolisi tüüpe, kes endiselt arvavad, et just nemad teavad kõiki maailma asju kõikse paremini ja et just nemad on kõige õigemad maailma/ ja tehtud vigasid/ hindava pilguga üle vaatama ja sealjuures pead vangutama.
*ja lõpuks kohale jõudmine uudise üle, et ma ei tea ise ka mida ma tahan ja mida mitte./eriti just siis seda viimast..

vot..
nüüd väike paus sisse, lähen toon poest midagi õhtuse tantsusaate tarbeks.. ;)