Ma luban, et kasutan sõna *ühesõnaga* edaspidi ainult hädajuhtumitel

Ma olen ikka üks erakordselt õel inimene. Nagu ma taaskord avastan. Ja arvan endast ikka palju. Et kui tark ja nii ma nagu olen. Ämm… muideks see oli ILMA irooniata mõeldud. J

/ Palun ütelge mulle kuidas saab ühe inimese lause ehitus midagi selgitades väljanäha selline: „Ühesõnaga, et, noh, ma ei tea, ühesõnaga, umbes nii, et , noh, sina lähed sinna ja ühesõnaga, mitte kedagi noh, nagu teist sa seal et, sa nagu ühesõnaga, et seal ei näe, ühesõnaga noh.“ Selle asemel et öelda:

„Lähed sinna ja ei näe seal kedagi.“

day 3

Nonii. Peab ütlema, et the vanne algus on isegi hämmastavalt hästi välja kukkunud. Eile käisin kõik jooksmas ja puha(kaasaarvatud muud harjutused). Ja see asi aitab mind muuta igapidiselt. Jällegi kord avastus! J

Selles mõttes, et jooksin täna minema. Kohale jõudes olin hämmeldusest peaaegu kummuli ja nägin tõsiselt vaeva, et mitte lasta suul lihtsalt lahti vajuda. See kord õnneks märkasin peakohal väga õigel ajal vilkuvat punast häiret ja öeldes endale, et nüüd või mitte kunagi sõnaotseses mõttes jooksin minema. Helistasin Helenile ja mõnda aega käisin sõnaotseses mõttes ringiratast, kuni lõpuks jõudis kohale, et ma ei saa seal kaua olla ja ma pean nüüd ju kuhugi minema. Esimene mõte: kodu. Aga liiga kaugel ja liiga kiiresti. Rääkisin Heleniga ja tormasin siis samal ajal edasi. Tuli mõte. Helistasin Kristelile ja läksin sinna. Süda tagus rinnus nii mis jube. Rääkisin samal ajal endiselt Heleniga, kes mind natukenegi rahustada üritas. Ega see tal väga just ei õnnestunud. Aga ega see kerge ülesanne ka polnud. Perekond Männid võtsid mind nagu alati avasüli vastu. Kristel andis veel jäätist, tegi rahustavat teed(sest isegi tema väitis, et ma olevat näost kohe väga ära olnud). Mängisin Lisandraga ja suutsin kõik eelnevalt juhtunu ära unustada. Olin seal peaaegu tund aega. Hakkas tunduvalt kergem. Teel koju helistasin uuesti Helenile, sest kartsin kohutavalt tollel hetkel üksi niimoodi koju kõndida. Oli tunne nagu iga järgmise nurga tagant keeraks see auto ette ja juhtuks ma ei tea mis. Oli jube, mis oli, aga etapp no.1 on nüüd läbitud. Iseasi on muidugi see, mis homme juhtuma hakkab. Aga eks ma võta ennast järjekordselt kokku ja üritan tõe välja, näkku ’sülitada’. Pöidlad pihku!!! J

Kui mõtlema hakata, siis mind ei šokeeri naljalt enam vist miski. Vähemasti kui see ’miski’ on minuga seotud.

Täna, keset seda tohuvapohu, jäin äkitselt mõtlema sõnadele, mida mu ema kunagi mulle ütles:

„Ära kunagi jäta unarusse suhteid oma lähedaste inimestega, sest ainult nende poole saad ja julged pöörduda, kui oled tõelises hädas.“

Äkitselt sain aru, et olen väga õnnega koos, et mul neid lähedasi inimesi nii palju on. Eriti viimasel ajal. Näiteks aasta tagasi poleks ma küll julgenud Kristeli ja Bruno juurde lihtsalt niisama, väikese vabandusega sisse hüpata. Ei. Ja arvestades suhteid mis mul eelmisel aastal samal ajal Heleniga olid…

Ei oskagi kohe midagi arvata. Pean ainult Ingleid ja Jumalat tänama, et tegelikult on mu elu võtnud uue kursi uue ja parema tuleviku peale. Sest viimasel ajal on minu isiklikus elus läinud kõik, hoolimata kohutavast majanduslangusest, ainult ülespoole. Loodan, et ei sõnu seda ära. Tunnen, et mu sisemine tasakaal hakkab vaikselt jälle normaliseeruma. J

Tänaseks vast kõik. Mainiks veel ära ühe pisidetaili, et terve tänase päeva on mul kummitanud laul: „I Wish I Was a Punkpocker“.

Järjekordse uue alguse terviseks!!

the vanne ;)

2.dets/3.dets day 1

Erinevad inimesed on öelnud väga palju asju. Viimasel ajal on mulle osad öeldud asjad jäänud meelde või lihtsalt, olen kuulnud ja sihilikult vajutanud ’salvesta’ nupule ja meelde jätnud. Siin siis mõni näide:
„Igale inimesele saadetakse tema elu jooksul täpselt niipalju probleeme ja lahendust vajavaid asju kui me ise kanda jaksame“ – sealt edasi arendus:
„Me kõik oleme tegelikult tugevamad kui esialgu arvame“
„Inimesed meie elus on meie teele saadetud sihilikult, kuna eelmises elus on meil nendega jäänud midagi poolikuks, mis nüüd vaja ära lõpetada.“
„Juhuseid lihtsalt ei ole olemas.“
„Elu ei ole selleks, et hädaldada ja nutta, vaid selleks, et võidelda ja võita!“

Igasugused asjad, mis minu ümber juhtuvad panevad mind aega-ajalt mõtlema, kas see elu peabki siis nii paganama keeruline olema, et üksteise otsa kuhjuvad pidevalt probleemid. Need omakorda moodustavad probleemide kuhja, kust mõningal juhul võib olla väga keeruline üle vaadata. Imetlen päris tõsiselt neid isiksusi, kellel see võime on: et ükskõik mis ka ei juhtuks MINGI lahendus on ikka kohe käepärast võtta. Ja tegelikult see nii ju ka on. Tihtipeale me lihtsalt pigistame silmad nii kõvasti kinni kui üldse võimalik on ja korrutame endile, et kõik on halvasti ja nii jääb ka. Nii on ju lihtsalt lihtsam. Haletseda ennast ja lasta(kohati isegi anuda)teistel ennast haletseda. Sealt edasi viib järgmine samm juba depressioonile, antidepressantideni ja Jumal teab milleni veel. Mis edasi keereldes viib välja juba tõelisele nõiaringile ja ka soovimatuseni sealt välja astuda. Sest seal sees on kõik juba hea, kerge ja harjutud. Milleks siis muutused, mis kõik uuesti sassi ajavad?

Mulle meeldib, et ma elan kesklinnast sellisel parajal kaugusel. Miks? Sellepärast, et mulle meeldib öösiti kui kogu linn magab läbi linna pika ringiga koju jalutada. Mõelda mõtteid millele muidu ei tuleks. Näha elu teist poolt, mida samuti võib-olla muidu ei näeks.
Jalutasin ka täna niimoodi koju. Juba mitu korda olen leidnud ennast linnusest möödudes seisatamas ja pea seljas, suu ammuli seda vaatamas. Mõtlesin päris pikka aega, miks ma seda teen? Eriti arvestades, et kõik minu mälestused pole just täielikult positiivsed selle kohaga seoses. Täna mul see mull siis peas järsku plahvatas. Miks mul on linnuses nii hea olla? Miks ma tahan sinna koguaeg minna? Miks see koht mind niimoodi tõmbab? Miks mu elu(vähemalt siiamaani) sellega nii tihedalt seotud on? Sellepärast, et seal tunnen ma ennast turvaliselt, kaitstult, hoitult. Tunnen, et kõik halvad asjad siin elus on võimalik ära lahendada. Mitte midagi pole lõplik ega muutumatu. Ja mis kõige tähtsam: nende hunniku halbade asjade juures, mida ma olen kõikvõimeline leidma, selle kõige juures ei ole ma üksi. Et keegi kusagil annab mulle nõu ja aitab mul leida vajaliku tasakaalu. Ma ei tea mis see on. Aga jällegi. Üks väga tark inimene on öelnud:
„See koht(Vallimägi) on ürgse energiaga, st see on väga suur hea energiaga energiaväli. Kui teil on probleeme ja muresid, siis minge, istuge seal ja varsti te teate mida teha, sest meie esivanemad jagavad meile nende elutarkusi.“
Oli aeg kui ma ainult naersin selle jutu üle. Aga see on tõsi. Sest minu puhul see toimib ja mõjub.

Tegelikult tahtsin ma täna kirjutada hoopis sellest kui hea on kokku saada üle pika aja inimes(t)ega, kellega pole kaua, väga kaua näinud, aga kellega on piisavaltpikk ühine minevik. Et isegi kui kohe prauhti millestki rääkida ei oska siis mingi teema imbub ikka välja, olgugi selleks nostalgiliselt vanade aegade meenutamine, klatš, diskussioon vee imeliku maitse üle erinevates kohtades või mis iganes !! Vahel polegi vahest kõige olulisem see, et rääkida kõigest mis vahepeal kellegi elus toimunud on, vaid lihtsalt ajada mõttetud loba ja naerda nii, et pisarad silmis. Avastasin täna, et polegi seda viimast hiljuti väga harrastanud. Niiet oli hea. Jah. On hea kui kolm ’teistsugust’ inimest saavad kokku ja leiavad, et inimesed ümberringi on ikka paganama kahtlased. :P 
Nojah.
Homsest üritaks siis joone/soone peale saada ja hakata the vanne’t korralikult jälgima. Ja ülepika aja tahaks hommikut näha.
Plaanid suured. Ja kavatsen täide ka viia. Just! 

Kui mu elu oleks film

... siis milline oleks selle soundtrack?

Algustiitrid: Jamie O’Neal – There Is No Arizona

Pargis jalutamisestseen: Shakira – How Do You Do?

Armumise stseen: Manhattan Transfer - Operator

Seksistseen: Dean Martin – Rudolf The Rednose Reindeer

Südamemurdumisestseen: Katie Melua – Shy Boy

Maailma peale vihane stseen: Cliff Richard – Mistletoe And Wine

Elu on ilus stseen: Michael Buble – Crazy Thing Called Love

Vaimne murdumine: Nevio Passavo – Amore per Sempre

Autosõidu koht: Nickelback - Photographs

Viimane lahing: Mr. President – Coco Jambo

Surma stseen: Step Up Soundtrack - Youngbloodz

Matuste stseen: Sandi Thom – I wish I Was a Punkrocker

Nutukoht: Tanel Padar & The Sun - Tüdrukune

Pulmad: All Saints – Pure Shores

Naerukoht: Shakira - No

Lõputiitrid: Lauri Saatpalu ja Katrin Mandel – Neil päevil polnud algust

Õpetus siis järgmine: So, here's how it works:
1. Open your library
2. Put it on shuffle
3. Press play
4. For every question, type the song that's playing
5. When you go to a new question, press the next button

Minu oma tuli vähemalt mõne kohapealt täitsa huvitav. :)