day 3

Nonii. Peab ütlema, et the vanne algus on isegi hämmastavalt hästi välja kukkunud. Eile käisin kõik jooksmas ja puha(kaasaarvatud muud harjutused). Ja see asi aitab mind muuta igapidiselt. Jällegi kord avastus! J

Selles mõttes, et jooksin täna minema. Kohale jõudes olin hämmeldusest peaaegu kummuli ja nägin tõsiselt vaeva, et mitte lasta suul lihtsalt lahti vajuda. See kord õnneks märkasin peakohal väga õigel ajal vilkuvat punast häiret ja öeldes endale, et nüüd või mitte kunagi sõnaotseses mõttes jooksin minema. Helistasin Helenile ja mõnda aega käisin sõnaotseses mõttes ringiratast, kuni lõpuks jõudis kohale, et ma ei saa seal kaua olla ja ma pean nüüd ju kuhugi minema. Esimene mõte: kodu. Aga liiga kaugel ja liiga kiiresti. Rääkisin Heleniga ja tormasin siis samal ajal edasi. Tuli mõte. Helistasin Kristelile ja läksin sinna. Süda tagus rinnus nii mis jube. Rääkisin samal ajal endiselt Heleniga, kes mind natukenegi rahustada üritas. Ega see tal väga just ei õnnestunud. Aga ega see kerge ülesanne ka polnud. Perekond Männid võtsid mind nagu alati avasüli vastu. Kristel andis veel jäätist, tegi rahustavat teed(sest isegi tema väitis, et ma olevat näost kohe väga ära olnud). Mängisin Lisandraga ja suutsin kõik eelnevalt juhtunu ära unustada. Olin seal peaaegu tund aega. Hakkas tunduvalt kergem. Teel koju helistasin uuesti Helenile, sest kartsin kohutavalt tollel hetkel üksi niimoodi koju kõndida. Oli tunne nagu iga järgmise nurga tagant keeraks see auto ette ja juhtuks ma ei tea mis. Oli jube, mis oli, aga etapp no.1 on nüüd läbitud. Iseasi on muidugi see, mis homme juhtuma hakkab. Aga eks ma võta ennast järjekordselt kokku ja üritan tõe välja, näkku ’sülitada’. Pöidlad pihku!!! J

Kui mõtlema hakata, siis mind ei šokeeri naljalt enam vist miski. Vähemasti kui see ’miski’ on minuga seotud.

Täna, keset seda tohuvapohu, jäin äkitselt mõtlema sõnadele, mida mu ema kunagi mulle ütles:

„Ära kunagi jäta unarusse suhteid oma lähedaste inimestega, sest ainult nende poole saad ja julged pöörduda, kui oled tõelises hädas.“

Äkitselt sain aru, et olen väga õnnega koos, et mul neid lähedasi inimesi nii palju on. Eriti viimasel ajal. Näiteks aasta tagasi poleks ma küll julgenud Kristeli ja Bruno juurde lihtsalt niisama, väikese vabandusega sisse hüpata. Ei. Ja arvestades suhteid mis mul eelmisel aastal samal ajal Heleniga olid…

Ei oskagi kohe midagi arvata. Pean ainult Ingleid ja Jumalat tänama, et tegelikult on mu elu võtnud uue kursi uue ja parema tuleviku peale. Sest viimasel ajal on minu isiklikus elus läinud kõik, hoolimata kohutavast majanduslangusest, ainult ülespoole. Loodan, et ei sõnu seda ära. Tunnen, et mu sisemine tasakaal hakkab vaikselt jälle normaliseeruma. J

Tänaseks vast kõik. Mainiks veel ära ühe pisidetaili, et terve tänase päeva on mul kummitanud laul: „I Wish I Was a Punkpocker“.

Järjekordse uue alguse terviseks!!