See peaks väljendama ülevoolavaid emaotsioone. Olgu selleks siis viha, hirm, rõõm vm taolist.
Miski pärast juhtub pahatihti nii, et me karjume pidevalt ja koguaeg olenemata sellest mida me tunneme ja viimaks ei pane isegi enam tähele et rääkimise asemel karjume.
Mõtetu karjumine. Asi mida vististi vihkan pea kõige rohkem üldse.
No lõppude-lõpuks, mis vahet seal on kes selle ajalehe v veepudeli v kampsuni (etc) siia või sinna jättis.
Me karjume. Vihastame, et keegi meie peale karjub. Karjume veel ja rohkem. Ja siis ongi lõpuks närvid läbi ja olulistest asjadest ei jõuagi rääkida, sest peale seda kõike lihtsalt ei jaksa enam ja lõpeks näib, et ehk polegi mõtet.
Vahel ma lihtsalt ei suuda ära oodata aega kuniks ma siit lõpuks ära kolin. Et ei peaks pidevalt mõtlema kõigi teiste peale ja tegema kõiki neid asju mida teistele vaja on.
Ja siis tulevad ühel ilusal päeval kõik võimalikud sugulased ja tuttavad korraga järjest pinnima, et mis ma edasi teen ja mida ma mõelnud olen ja miks ma midagi ei tea ja et ma pean ikka rohkem vaeva nägema ja ma lasen elul lihtsalt mööda voolata ja raisku minna.
No hea teada siis! Aga mul on väike uudis: see on minu elu ja see olen mina. Mina ja mitte keegi teine. Küll ma mõtlen ja otsustan viimaks siis kui selleks valmis olen!
Aga mis siis ikka. Tegelegem siis asjadega millega hetkel tahan ja saan tegeleda.
Peaks tapeedi ja lambi lõpuks oma toas ära vahetama. Ehk saab enne vaheaega hakkama. Oleks aeg.
Ja nagu Joonas ütleb, siis ELU OLGI ILUS ! :)
end of story..
1 kommentaar:
jahh, Kallis, ELU ONGI ILUS hoolimata sellest kõigest halvast ja raskustest ;). Meie olemegi ju olemas selleks, et elu ilusaks teha ;)! :D
Postita kommentaar