Kuidas elada elamisväärset elu?
Elu väärtuste otsing on nagu rännak läbi kõrbetormide, kus meie ette kerkib pidevalt üksteise võidu säravaid miraaze. Need pruugivad tihtilugu tunduda küll toredad, kuid lõpeks võivad viia meid täielikku teadmatusse, ehk isegi hukatusse. Vististi kõigil inimolenditel on eesmärk leida oma rännakuil need tõelised väärtused ning oma elu tõeline eesmärk, et siis sammuda igavese õnne radadel.
Elu muudab elamisväärseks eelkõige see, kui meil on omad sihid ja piisavalt suur toetajaskond nende poole püüdlemiseks. Lõpptulemuse saavutamiseks tuleb näha vaeva. Kui esimese korraga ka kõik just lepase reega ei näi minevat, vaid liigub sootuks vastupidises suunas, tuleb osata peale ebaõnnestumisi uuesti selg sirgeks lüüa ja vastu minna uutele lahingutele.Eks neid lootuseltult ebaõnnestumise tundeid oleme kõik ju mingil hetkel oma elus kogenud. Taolisel momendil ongi ehk kõige tähtsam see, et oleksime ümbritsetud inimesest kes meis hoolivad, kes süstivad meisse uut jõudu ning süütavad uuesti selle lootusesädeme, mis näis ehk juba kustuvat.
Elu on elamisväärne kui ses peitub miski, mille nimel elada ja pingutada. Elada tuleb eelkõige iseenda nimel. Peame leidma just omad olulised väärtused ning vastupidamiseks kasutama just oma sisemist jõudu. Loomulikult on ka vanemate toetus enamusele meist tähtis terve elu jooksul. Mina ei oskaks ette kujutadagi situatsiooni kui mul puuduks perekond. Suuresti tänu neile olen suutnud toime tulla kõikvõimalike keeruliste olukordadega oma elus. Loomulikult ei saa siinkohal mainimata jätta ka mu sõpru, kes nii mõnigi kord teavad ja tunnevad mind iseendast pareminigi.
Kurbusega pean nentima, et ühiskonnas leidub ka liialt palju inimesi, kes arvavad, et elu ei ole midagi väärt. Et see on lihtsalt mingi mõttetu nõiaring, mis on iga päev täpselt üks ja see sama, kus puudub vajadus edasipürgida parema homse järele, sest seda „paremat homset“ niikuinii ei saabu. Sellised inimesed, kes on juba eos matnud oma pessimistlike mõtetega kogu elus leiduva rõõmu, otsivad kahjuks küllaltki tihti väljapääsu läbi enesetapu. Kuid enesetapp pole ju lahenduseks tegelikule probleemile.
Üks osa elamisväärsusest on tänapäeval kindlasti ka materiaalsetel tingimustel. Kuid kõike peaks olema sealjuures mõõdukalt ning ei tohiks end ära kaotada töönarkomaania, raha nimel elamise jms maailma. Kui sul on tavapärastest suuremad majanduslikud võimalused, ei tee see sind ju veel kõigist ülejäänutest paremaks. Kahjuks leidub taolisi uhkeid, upsakaid ja võimujanuseid inimesi meie ümber samuti palju. Ja neile ongi tähtsam ennem materiaalsus, kui inimene ise. Arvan, et kõik inimesed on teatud määral sarnased – s o hingelise ja kõige tavapärasemate vajaduste, nagu helluse ja armastuse, tasandil. Kui selles vallas on leitud sisemine tasakaal, teame iseenesest kuidas mingis olukorras käituda – mida öelda, mida mõelda, kuidas edasi minna...
Elu teeb elamisväärseks elu enda nautimine!
