kära

Ma ei jaksa enam. Ei jõua enam.

Lihtsalt vajutaks suurle pausi nupule ja läheks jookseks, karjuks, peksaks teeks ükskõik mida..
Ma ei tea, ei saa aru millest kõik see praegu tuleb..
Tegelikult on kõik ju hästi.

Tahan, tahan, tahan, tahan !!!!!!!! Ise ka ei tea mida.

Saaks see kõik juba ükskord läbi.

Tuli "Kära" meelde..:

Sõnad... ja hääled...
ja... laused vist...

Ma kuulen, aga ei näe

hääli,

mis karjuvad, kriiskavad

Ma lähen vist hulluks, ma

enam ei talu, ma

karjun, et aidataks, kuid keegi

ei paista aru saavat.

Ei!! Aitab!!! Vaikust.

Tahan ma vaid. Palun, jääge

vait

Nüüd järsku tegin silmad

lahti

Nii tühi nii kõle nii

kuradi koledalt rahulik on

mu ümber.

Ja inimeste hinged...

neid ei olegi siin!

Ei! Ma ei anna end ära!

Ma ei tule kaasa

sinna pole

piire kus kedagi pole

Sest seal

on tõeliselt hirmus ja kole.

Ja ma võitlen!

Soolaveega silmadest

Vihaga kätest
Lootusega häälest
Armastusega südamest
Vabadusega hingest...

Kastan merd kuni meri on täis

Räägin tõtt kuni häält ei ole

Jooksen edasi kuni jõudu pole

Ehitan teed kuni energiat ei ole

Armastan armastust kuni süda kuivab

Ma võitlen vabadust kuni hing on närtsinud.

Lõpetada.. Tahan! ei saa...

Ei oska

öelda teha midagi et
lõppeks ükskord nõiaring

kust ei saa välja kuhu

tirib mind

orkaan

mu enese sees

ja möirgab valjult ja

kindlalt

kui kalju kui ooperidiiva.

Lõppu lõppu ma otsin

lõppu

lõputult otsin seda lõpetavat

lõppu mis

Lõpetaks kõik

Selle mõtetu hulluse

ja luupainaja.

Et kaoksid need hääled et läheksid ära

ja võtaksid kaasa kogu selle kära et läheks koos

nandega ka piir mis viib teisele poole kus on

nii kole vaikus et meenutab vaid...

Kära.

Loodan, et, kallis, sa pole pahane, et selle siia panin :)
Pildi materjaliga ei hakka siis igaksjuhuks lehvitama..