inimesed, aeg ja (mitte)muutused

Polegi siia midagi ammu kirja pannud. Ju siis pole olnud tarvidust. Nüüd vaatasin FB's kunagiste sõprade ja tuttavate pilte ning pähe turgatasid igasugu imelikud mõtted. Elu on imelik. Ühel hetkel suhtled ja sõbrustad inimestega kelleta ei kujutaks oma elu ettegi. Järgmisel hetkel pole nendega justkui millestki rääkida ning ühes seltskonnaski viibimine tundub pigem tüütu ning ebameeldiv. Muidugi leidub ka erandeid: need inimesed kes jäävadki kogu eluks su kõrvale, kes võtavad sind sellisena nagu sa oled leppides ning aksepteerides muudatusi su elus, kes silmapilgutamata sind usaldavad ning ega päri miks sa teed asju just nii nagu sa neid teed. Aga kuidas siis eristada neid ühtesid teistest? Ega ei eristagi. Loodad vaid, et see "kõhutunne", intuitsioon (kutsugem seda kuidas keegi) juhatab sind õigeid radu pidi ning vastuvõetud otsused vett vedama ei läheks. Inimesed muutuvad aja jooksul ikka nii kuradi palju. Tegelt vahel vist ongi asi vist rohkem selles, et ei muutu. Eeldaks ju, et inimesed kellega kunagi ainult ja ainult pidutsesid võiks 7-8 aasta jooksul muutuda - seada sihte ja eesmärke, näha seda kõike suuremas plaanis. Mitte mõelda, et see nüüd ongi ELU ! Või olen mina siis tõesti nii eemaldunud, ülemõelnud ja segane kritiseerija. Oma arvates justkui nagu poleks... Mängida on ju tore. Aga ühel hetkel saab mäng läbi. Elu ka. Miks siis raisata terve elu vaid mängudele? No samas tuleb tõdeda, et elu ju ongi mäng. Eks kõik ju oleneb kuidas seda lihtsalt mängida.. Lõbu pärast või eneseteostuse, saavutuste pärast? Elu mõtte pärast?