Ma luban, et kasutan sõna *ühesõnaga* edaspidi ainult hädajuhtumitel

Ma olen ikka üks erakordselt õel inimene. Nagu ma taaskord avastan. Ja arvan endast ikka palju. Et kui tark ja nii ma nagu olen. Ämm… muideks see oli ILMA irooniata mõeldud. J

/ Palun ütelge mulle kuidas saab ühe inimese lause ehitus midagi selgitades väljanäha selline: „Ühesõnaga, et, noh, ma ei tea, ühesõnaga, umbes nii, et , noh, sina lähed sinna ja ühesõnaga, mitte kedagi noh, nagu teist sa seal et, sa nagu ühesõnaga, et seal ei näe, ühesõnaga noh.“ Selle asemel et öelda:

„Lähed sinna ja ei näe seal kedagi.“

day 3

Nonii. Peab ütlema, et the vanne algus on isegi hämmastavalt hästi välja kukkunud. Eile käisin kõik jooksmas ja puha(kaasaarvatud muud harjutused). Ja see asi aitab mind muuta igapidiselt. Jällegi kord avastus! J

Selles mõttes, et jooksin täna minema. Kohale jõudes olin hämmeldusest peaaegu kummuli ja nägin tõsiselt vaeva, et mitte lasta suul lihtsalt lahti vajuda. See kord õnneks märkasin peakohal väga õigel ajal vilkuvat punast häiret ja öeldes endale, et nüüd või mitte kunagi sõnaotseses mõttes jooksin minema. Helistasin Helenile ja mõnda aega käisin sõnaotseses mõttes ringiratast, kuni lõpuks jõudis kohale, et ma ei saa seal kaua olla ja ma pean nüüd ju kuhugi minema. Esimene mõte: kodu. Aga liiga kaugel ja liiga kiiresti. Rääkisin Heleniga ja tormasin siis samal ajal edasi. Tuli mõte. Helistasin Kristelile ja läksin sinna. Süda tagus rinnus nii mis jube. Rääkisin samal ajal endiselt Heleniga, kes mind natukenegi rahustada üritas. Ega see tal väga just ei õnnestunud. Aga ega see kerge ülesanne ka polnud. Perekond Männid võtsid mind nagu alati avasüli vastu. Kristel andis veel jäätist, tegi rahustavat teed(sest isegi tema väitis, et ma olevat näost kohe väga ära olnud). Mängisin Lisandraga ja suutsin kõik eelnevalt juhtunu ära unustada. Olin seal peaaegu tund aega. Hakkas tunduvalt kergem. Teel koju helistasin uuesti Helenile, sest kartsin kohutavalt tollel hetkel üksi niimoodi koju kõndida. Oli tunne nagu iga järgmise nurga tagant keeraks see auto ette ja juhtuks ma ei tea mis. Oli jube, mis oli, aga etapp no.1 on nüüd läbitud. Iseasi on muidugi see, mis homme juhtuma hakkab. Aga eks ma võta ennast järjekordselt kokku ja üritan tõe välja, näkku ’sülitada’. Pöidlad pihku!!! J

Kui mõtlema hakata, siis mind ei šokeeri naljalt enam vist miski. Vähemasti kui see ’miski’ on minuga seotud.

Täna, keset seda tohuvapohu, jäin äkitselt mõtlema sõnadele, mida mu ema kunagi mulle ütles:

„Ära kunagi jäta unarusse suhteid oma lähedaste inimestega, sest ainult nende poole saad ja julged pöörduda, kui oled tõelises hädas.“

Äkitselt sain aru, et olen väga õnnega koos, et mul neid lähedasi inimesi nii palju on. Eriti viimasel ajal. Näiteks aasta tagasi poleks ma küll julgenud Kristeli ja Bruno juurde lihtsalt niisama, väikese vabandusega sisse hüpata. Ei. Ja arvestades suhteid mis mul eelmisel aastal samal ajal Heleniga olid…

Ei oskagi kohe midagi arvata. Pean ainult Ingleid ja Jumalat tänama, et tegelikult on mu elu võtnud uue kursi uue ja parema tuleviku peale. Sest viimasel ajal on minu isiklikus elus läinud kõik, hoolimata kohutavast majanduslangusest, ainult ülespoole. Loodan, et ei sõnu seda ära. Tunnen, et mu sisemine tasakaal hakkab vaikselt jälle normaliseeruma. J

Tänaseks vast kõik. Mainiks veel ära ühe pisidetaili, et terve tänase päeva on mul kummitanud laul: „I Wish I Was a Punkpocker“.

Järjekordse uue alguse terviseks!!

the vanne ;)

2.dets/3.dets day 1

Erinevad inimesed on öelnud väga palju asju. Viimasel ajal on mulle osad öeldud asjad jäänud meelde või lihtsalt, olen kuulnud ja sihilikult vajutanud ’salvesta’ nupule ja meelde jätnud. Siin siis mõni näide:
„Igale inimesele saadetakse tema elu jooksul täpselt niipalju probleeme ja lahendust vajavaid asju kui me ise kanda jaksame“ – sealt edasi arendus:
„Me kõik oleme tegelikult tugevamad kui esialgu arvame“
„Inimesed meie elus on meie teele saadetud sihilikult, kuna eelmises elus on meil nendega jäänud midagi poolikuks, mis nüüd vaja ära lõpetada.“
„Juhuseid lihtsalt ei ole olemas.“
„Elu ei ole selleks, et hädaldada ja nutta, vaid selleks, et võidelda ja võita!“

Igasugused asjad, mis minu ümber juhtuvad panevad mind aega-ajalt mõtlema, kas see elu peabki siis nii paganama keeruline olema, et üksteise otsa kuhjuvad pidevalt probleemid. Need omakorda moodustavad probleemide kuhja, kust mõningal juhul võib olla väga keeruline üle vaadata. Imetlen päris tõsiselt neid isiksusi, kellel see võime on: et ükskõik mis ka ei juhtuks MINGI lahendus on ikka kohe käepärast võtta. Ja tegelikult see nii ju ka on. Tihtipeale me lihtsalt pigistame silmad nii kõvasti kinni kui üldse võimalik on ja korrutame endile, et kõik on halvasti ja nii jääb ka. Nii on ju lihtsalt lihtsam. Haletseda ennast ja lasta(kohati isegi anuda)teistel ennast haletseda. Sealt edasi viib järgmine samm juba depressioonile, antidepressantideni ja Jumal teab milleni veel. Mis edasi keereldes viib välja juba tõelisele nõiaringile ja ka soovimatuseni sealt välja astuda. Sest seal sees on kõik juba hea, kerge ja harjutud. Milleks siis muutused, mis kõik uuesti sassi ajavad?

Mulle meeldib, et ma elan kesklinnast sellisel parajal kaugusel. Miks? Sellepärast, et mulle meeldib öösiti kui kogu linn magab läbi linna pika ringiga koju jalutada. Mõelda mõtteid millele muidu ei tuleks. Näha elu teist poolt, mida samuti võib-olla muidu ei näeks.
Jalutasin ka täna niimoodi koju. Juba mitu korda olen leidnud ennast linnusest möödudes seisatamas ja pea seljas, suu ammuli seda vaatamas. Mõtlesin päris pikka aega, miks ma seda teen? Eriti arvestades, et kõik minu mälestused pole just täielikult positiivsed selle kohaga seoses. Täna mul see mull siis peas järsku plahvatas. Miks mul on linnuses nii hea olla? Miks ma tahan sinna koguaeg minna? Miks see koht mind niimoodi tõmbab? Miks mu elu(vähemalt siiamaani) sellega nii tihedalt seotud on? Sellepärast, et seal tunnen ma ennast turvaliselt, kaitstult, hoitult. Tunnen, et kõik halvad asjad siin elus on võimalik ära lahendada. Mitte midagi pole lõplik ega muutumatu. Ja mis kõige tähtsam: nende hunniku halbade asjade juures, mida ma olen kõikvõimeline leidma, selle kõige juures ei ole ma üksi. Et keegi kusagil annab mulle nõu ja aitab mul leida vajaliku tasakaalu. Ma ei tea mis see on. Aga jällegi. Üks väga tark inimene on öelnud:
„See koht(Vallimägi) on ürgse energiaga, st see on väga suur hea energiaga energiaväli. Kui teil on probleeme ja muresid, siis minge, istuge seal ja varsti te teate mida teha, sest meie esivanemad jagavad meile nende elutarkusi.“
Oli aeg kui ma ainult naersin selle jutu üle. Aga see on tõsi. Sest minu puhul see toimib ja mõjub.

Tegelikult tahtsin ma täna kirjutada hoopis sellest kui hea on kokku saada üle pika aja inimes(t)ega, kellega pole kaua, väga kaua näinud, aga kellega on piisavaltpikk ühine minevik. Et isegi kui kohe prauhti millestki rääkida ei oska siis mingi teema imbub ikka välja, olgugi selleks nostalgiliselt vanade aegade meenutamine, klatš, diskussioon vee imeliku maitse üle erinevates kohtades või mis iganes !! Vahel polegi vahest kõige olulisem see, et rääkida kõigest mis vahepeal kellegi elus toimunud on, vaid lihtsalt ajada mõttetud loba ja naerda nii, et pisarad silmis. Avastasin täna, et polegi seda viimast hiljuti väga harrastanud. Niiet oli hea. Jah. On hea kui kolm ’teistsugust’ inimest saavad kokku ja leiavad, et inimesed ümberringi on ikka paganama kahtlased. :P 
Nojah.
Homsest üritaks siis joone/soone peale saada ja hakata the vanne’t korralikult jälgima. Ja ülepika aja tahaks hommikut näha.
Plaanid suured. Ja kavatsen täide ka viia. Just! 

Kui mu elu oleks film

... siis milline oleks selle soundtrack?

Algustiitrid: Jamie O’Neal – There Is No Arizona

Pargis jalutamisestseen: Shakira – How Do You Do?

Armumise stseen: Manhattan Transfer - Operator

Seksistseen: Dean Martin – Rudolf The Rednose Reindeer

Südamemurdumisestseen: Katie Melua – Shy Boy

Maailma peale vihane stseen: Cliff Richard – Mistletoe And Wine

Elu on ilus stseen: Michael Buble – Crazy Thing Called Love

Vaimne murdumine: Nevio Passavo – Amore per Sempre

Autosõidu koht: Nickelback - Photographs

Viimane lahing: Mr. President – Coco Jambo

Surma stseen: Step Up Soundtrack - Youngbloodz

Matuste stseen: Sandi Thom – I wish I Was a Punkrocker

Nutukoht: Tanel Padar & The Sun - Tüdrukune

Pulmad: All Saints – Pure Shores

Naerukoht: Shakira - No

Lõputiitrid: Lauri Saatpalu ja Katrin Mandel – Neil päevil polnud algust

Õpetus siis järgmine: So, here's how it works:
1. Open your library
2. Put it on shuffle
3. Press play
4. For every question, type the song that's playing
5. When you go to a new question, press the next button

Minu oma tuli vähemalt mõne kohapealt täitsa huvitav. :)

reamonn 'supergirl'

you can tell by the way
she walks that she's my girl
you can tell by the way she talks she rules the world
you can see in her eyes that no one is her chi
she's my girl, my supergirl

and then she'd say, it's ok, i got lost on the way
but i'm a supergirl and supergirls don't cry
and she'd say, it's allright, i got home late last night
but i'm a supergirl and supergirls just fly

and then she'd say that nothing can go wrong
when you're in love what can go wrong
and then she'd laugh the night time into the day
pushing her fears further along

and then she'd say it's ok i got lost on the way
but i'm a supergirl and supergirls don't cry
and she'd say it's allright i got home late last night
but i'm a supergirl and supergirls just fly

then she'd shout down the line tell me she's got no more time
cause she's a supergirl and supergirls don't hide
then she'd scream in my face, tell me to leave, leave this place
cause she's a supergirl and supergirls just fly

yeah she's a supergirl, a supergirl
she's sowing seed,s she's burning trees
she's sowing seeds, she's burning trees
yeah, she's a supergirl, a supergirl
a supergirl, my supergirl

basterdous kuubis!!!!

hetkel tuleb mul pähe ainult termika laul: "keegi tahab Sind"

sest just niimoodi ma praegu tunnen.
vihane, samas suutmatu viha pidada. segaduses. meelitatud jms.

aga ütle siis ükskord mille kuradipärast sa helistad pidevalt mulle. kui sa muidu ja tööjuures peaaegu et ei räägigi minugaenam. rääkimata sellest et kui ma ujuks ühel hetkel sinu juurde sooviga näiteks tööd mõni päev saada, siis ma ekujuta ette missellest edasi saaks. ma ei oleks enam kindel et sa mulle seda tööd sealt üldse organiseeriksidki.
mille pärast sa kõike seda teed. miks sa minu ja minu tunnetega niimoodi lollitad.
sa tead väga hästi et sul endal on naine. te ei ole abielus. sa võiksid igahetk sealt minema jalutada ja tehamis tahad, aga ei ! sinu jaoks kõlab hästi ka see et sa lihtsalt petad teda. MINUGA!!!!!! see ei ole normaalne. mis sest et ma olen seda, et see võiks olla normaalne endale pähetagunud umbes aasta. võibolla rohkemgi.
ma saan ka väga hästi aru sellest, et sina ei ole siin ainuke süüdlane. ka minul on selles kõiges oma roll mängida. Kuigi ma eiteasiiamaani päris täpselt mis sellel öösel päristäpselt juhtus ja kelle süü see rohkem oli. miskipärast kahtlustan et minu.
aga see et ma sinuga ühe korra, olles samal ajal ebakaines olekus ja noor naiivitar, koos olin, see ei tähenda ju seda et sa võidki mind jäääda niimoodi ära kasutama ja olema selline nagu sa oled.
vot. sa oled üks paras egomaniak! jah.
ma tahaks lihtsalt minna praegu ja mõne seina vastu ennastpeksta. sest ma olen niikuradi vihane praegu kui üldse ollasaab.

miks sa seda teed????????+

küsimus mis jääb mind ilmselt igavestikummitama.
sest korra kui ma seda olen proovinud küsida, siis sa ei vasta otse, vaid keerutades. juhtides teema minuni. et kõik on minu taga, et mina juvabatahtlikult teen seda ka.
aga vot! kui sina ei teeks mulle selliseid kõnesid, siis mina ei käiks ka!!
lihna jaloogiline kas pole?
jah.. keerutamine on su elu moto. ja pugemine. ilma selleta sa ei saaks hakkama. sest just tänusellele oledsa nii kuradikaugele jõudnud.


Värdjas selline

Ära ole ükskõikne !!!

Kuidas sa võisid...?

Kui ma olin kutsikas, esinesin ma Sulle oma veidrustega ja panin Su naerma. Sa kutsusid mind enda lapseks ja hoolimata paljudest näritud kingadest ja paarist mõrvatud padjast, sain ma Sinu parimaks sõbraks. Kui ma olin pahandust teinud, vibutasid Sa oma sõrmega minu poole ja küsisid: “Kuidas Sa võisid?”…aga siis Sa leebusid, ja lükkasid mu umber, et minu kõhtu sügada.

Sul oli kogu aeg kiire, aga ikka leidsid Sa aega, et minuga koos olla. Mäletan neid õhtuid, kui nuuskisin Sinu voodis ja kuulasin Sinu saladusi ja salajasi unistusi. Uskusin, et elu ei saagi olla parem. Me käisime pikkadel jalutuskäikudel ja jooksudel pargis , autosõitudel, jäätist söömas (sain ainult vahvli, sest Sa ütlesid, et jäätis on koertele halb) ja ma tegin pikki uinakuid päikese käes, oodates, et Sa päeva lõpul koju tuleksid.

Lõpuks hakkasid Sa aina rohkem aega tööl veetma ja pühendusid oma karjäärile. Ja otsisid üha rohkem endale inimesest kaaslast. Ootasin Sind kannatlikult, toetasin Sind läbi südamemurdmiste ja pettumuste. Mitte iialgi ei noominud ma Sind halbade otsuste eest ja hullasin rõõmsalt, kui Sa koju tulid. Kuni Sa armusid.

Tema, nüüdseks Su naine, ei ole “koerainimene”, aga ikkagi tervitasin teda meie kodus, üritasin näidata pühendumust ja kuuletusin talle. Olin õnnelik, sest Sina olid õnnelik. Kui lapsed sündisid jagasin Sinu erutust. Olin lummatud nende roosast värvist, nende lõhnast ja soovisin samuti nende eest hoolitseda. Aga te muretsesite, et ma võin neid vigastada ja nii veetsin ma enamuse ajast pagendatuna teise tuppa või kuuti. Oh, kuidas ma tahtsin neid armastada, aga olin hoopis vangis.

Kui nad kasvasid, sain nende sõbraks. Nad kiskusid end mu karvadest hoides üles võdisevatele jalgadele, torkasid sõrmi mu silmadesse, uurisid mu kõrvu, ja tegid mu koodule musi. Ma armastasin kõiki nende puudutusi, sest Sinu puudutus oli muutunud nii harvaks. Ja ma oleksin neid kaitsnud oma eluga, kui oleks vaja olnud.

Hiilisin nende voodisse ja kuulasin nende saladusi ja salajasi unistusi. Me ootasime koos Sinu auto mürinat sissesõiduteel. Kunagi oli aeg, mil kui keegi küsis “On Sul koer?”, võtsid Sa rahakotist välja minu foto ja rääkisid pikki jutte minust. Viimastel aastatel vastasid Sa lihtsalt “Jah” ning muutsid teemat. Ma ei olnud enam “Sinu koer” olin “lihtsalt koer” ja Sa panid pahaks igat väljaminekut, mis Sul minu peale teha tuli.

Nüüd on Sul karjäär ja võimalus kolida teise linna, aga te kolite korterisse, kuhu koduloomi ei lubata. Tegid õige otsuse arvestades oma “perekonda”, aga oli aeg, kui mina olin Sinu ainus perekond.

Olin autosõidu pärast elevil kuni me jõudsime koerte varjupaika. Seal lõhnas koerte ja kasside, hirmu ja lootusetuse järgi. Täitsid paar paberit ja ütlesid: ”Tean, et te leiate talle hea kodu.” Nad kehitasid õlgu ja saatsid Sulle vaevalise pilgu. Nemad teavad reaalsust ja võimalust leida kodu keskealisele emasele, mis siis, et paberitega. Pidid oma poja sõrmed minu kaelarihma küljest lahti kangutama, kui ta karjus: “Ei, isa! Palun, ära luba neil võtta minu koera!” Ja ma muretsesin tema pärast ja õpetuste pärast, mida Sa olid talle alles jaganud: sõprusest, lojaalsusest, armastusest ja vastutusest ning austusest kõigi elusolendite vastu. Andsid minu kuklale head-aega-patsutuse, vältisid minu pilku ja keeldusid võtmast minu kaela- ja jalutusrihma. Sul oli tähtaeg ja nüüd on ka minul.

Kui Sa olid lahkunud tulid kaks kena naist ja rääkisid, et ilmselt teadsid Sa kolimisest juba kuid ette, aga ei teinud katsetki mulle ise hea kodu leida. Nad raputasid oma pead ja küsisid: “Kuidas Sa võisid?”

Nad on nii hoolitsevad meie vastu siin varjupaigas, kuivõrd nende kiire graafik võimaldab. Loomulikult nad toidavad meid, aga ma kaotasin oma isu juba mitu päeva tagasi. Algul, kui keegi minu puurist möödus, sööstsin ma võre juurde, lootsin, et see oled Sina… et Sa muutsid oma meelt, et see oli vaid halb unenägu… või et see oleks vähemalt keegi, kes hoolib, keegi kes võiks mu päästa. Kui mõistsin, et ma ei suuda tähelepanu püüdmises võistelda ülemeelikute kutsikatega, kellel ei ole minevikku, mida meenutada, taandusin kaugesse nurka ja ootasin.

Kuulsin samme, kui ta päeva lõpus minu juurde tuli ja tatsasin temaga piki vahekäiku eraldatud tuppa. Hämmastavalt vaiksesse tuppa. Ta tõstis mu lauale, sügas mu kõrvu ja palus mitte muretseda. Mu süda tagus oodates, et mis nüüd juhtub, aga samas oli mingi leevendus, sest ma juba teadsin. Vangi päevad on otsa saanud. Nagu minu loomuses oli, olin tema pärast mures. Ta oli murdumas koorma all, mida ta kandis ja ma teadsin, et kuidagi teadsin ette iga tema liigutust.

Õrnalt asetas ta žguti mu esikäpa ümber ja samal ajal jooksus pisar mööda tema põske. Lakkusin õrnalt tema kätt samuti, nagu olin toetanud Sind aastaid tagasi. Ta lükkas osavalt süstlanõela minu veeli ja tundsin nõela ja külma vedelikku liikumas oma kehas. Heitsin uniselt lamama, vaatasin tema silmadesse ja pomisesin: “Kuidas Sa võisid?”

Võibolla sai ta mu koerakeelest aru, sest ta sosistas: “Mul on nii kahju!” Ta kallistas mind ja selgitas, et see on tema töö, teha kindlaks, et ma läheksin paremasse kohta, kus mind ei ignoreeritaks, solvataks ega hüljataks ja kus ma ei pea ise enda eest hoolitsema -- kohta täis armastust ja valgust ja kõigest praegusest nii palju erinevamasse paika. Ja kasutades oma viimast energiat üritasin talle hetkeks saba liputades märku anda, et minu “Kuidas Sa võisid?” ei olnud temale suunatud. See oli Sinule suunatud, Minu Armastatud Peremees, sest ma mõtlesin Sinust. Ma mõtlen Sinust ja ootan Sind igavesti.

Ehk näitavad teised Sinu elus ka Sinu vastu sama palju truudust ja lojaalsust.

Lõpp.


Märge autorilt:
Kui “Kuidas Sa võisid?” tõi Sinu silmadesse samuti pisarad kui minu omadesse, kui ma seda kirjutasin, juhtus see kuna see on tõsi. Lugu mis juhtub igal aastal miljonite koduloomadega, kes surevad varjupaikades. Kasutage seda lugu, palun, oma kodulehekülgedel, ajalehtedes, ajakirjades ning varjupaikade ja loomakliinikute teadetetahvlitel. Öelge inimestele, et otsus võtta loom perekonda on eluliselt tähtis, et iga elu on tähtis, et loomad väärivad meie armastust ja hoolivust ja, et teise korraliku kodu leidmine oma loomale on Sinu kohustus ja iga ajaleht, loomaühing või varjupaik oskab Sulle selles nõu anda.
Anna palun enda panus, et lõpetada tapmist, aita teha kõik (ravimid, kastreerimine, süstid), mis võiksid ära hoida mittesoovitud loomad. Saada see lugu palun edasi, mitte selleks, et teistele haiget teha või neid kurvastada, vaid kuna see võib päästa kas või ühe mittesoovitud kodulooma. Pea meeles, et nemad armastavad tingimusteta.

Jim Willis, 2001

show must go on . . .

aiaiaiaiaiaiaiaiaiaiaiaiaiaiaiaiiiiiiiiiiiiiiiii......!!!!!!!!!

see ei tohi ja ei saaa juhtuda.
ükskõik kus aga mitte siin!!!!

mitte minu perega, kes on mõnele inimesele lausa peremudeliks. /koos põnevate sisedraamadega siis v ilma.

pahapahapahapahapahapahapaha.
ei tohi.

ma ei tea enam mida mõelda v öelda.

järjest hullemaks läheb.

ma loodan et ma teen sääsest elevantsi ja lihtsalt pingutan üle nagu alati.
aga nii see ka enam kesta ei saa.
ja see saab olema kõike muud kui kerge.

Jeesus Maria.!
kõik mis ma oskan öelda.

finito.

Mis nässu saab minna, see nässu ka läheb. / Ilmselt mõni Murphy seadus

... milleni ma järjekordset radapidi jõudnud olen. :) funfun.

Ei, tegelikult pole asi üldse nii (taaskordselt) masendav kui arvata võiks / pealkirja järgi siis.
Asi on hoopis selles, et esimene kord sai siis nüüd täiesti iseseisvalt väikest Siili õhtu otsa hoitud. Etterutates võib öelda, et lõpuks olin ma nii väsinud, et järgmisel hommikul magasin kohe vääääääga kaua..
Aga, et siis selge oleks, mis toimus v mida ei toimunud siis algame algusest :) :

u kell 18.00 - H märkab ehmatusega, et kell on juba niii kuradima palju, viskab märkimisväärse kiirusega kotti "Õhtujutud" ja "Karujõmmi unelaulu", selga dressika ja viimaks õlale koti ning pistab padavai teele Lembitu 4-55 poole, saatjaks Pungipidu.

u 18.20 - Lõpuks jõuab väsinud H alla ukse taha, annab kella, teeb ukse lahti ja ongi juba paari hüppega üleval, 4dal korrusel hõiskab lõõtsutades "Hällou!!". Aga siis võtab volüümi kohe kõvasti maha, sest kallis Kiss annab teada, et Siilike (imede-ime)magab. Olgu. Võtan siis üleriided seljast, saapad jalast ja asun uudistama. Oi, remonti on tehtud. Ilus on. Mitte, et varem poleks olnud, aga ikkagi ilus on. Kiss kannab kõik ette mis kus on, ütleb, et võtaksin endale külmkapist rullbiskviiti ja teeksin teed. Ühesõnaga naudiksin aega, mil Trull veel magab. Sest me mõlemad teame, et seda õnnist aega pole ilmselt enam palju jäänud. Ajan veel sättivate vanematega juttu ja juba nad kibelevadki minema.. Nii, kui nad olid ukse enda järelt kinni saanud, kuulen, et seal kõrvaltoas hakkas keegi oma krõbinatega krõbistama. See saab tähendada ainult üht(loomulikult eeldusel, et vaimud pole külla tulnud ja neil igav pole hakanud): väike Siil on üleval. Ok, las ta krabistab seal natuke ja ärkab. Mina lähen kööki ja naudin natuke veel teed ja kooki, üritades meenutada, et millal ma siin üldse viimati käisin.. Lõpuks tuli meelde kah ;)
Enivei.. Väike Siil krabistas juba täitsa aktiivselt ja otsustasin, et lähen viskan talle siis pilgu peale.

u 18.45/50 - Siili koduse kärukorvi kohal uudistades, võtab mind vastu suuuur naeratus ja mitte väga vaikne "ägldää!!"/see häälitsus peaks siis nüüd sümboliseerima suurimat heameelt selle üle,et keegi on talle viimaks sinna üksikusse korvi järele tulnud. Niisiis. Räägin seal natuke Gull Fia'ga ja kuna ajal on alati komme mööduda peaaegu märkamatult, avastan end peagi jooksmas köögi poole, vett keetmas(valmis olnud pidin ju otseloomulikult tee tarvis ära kasutama) ja lusikaka söögipulbrit pudelisse sihtimas. Vesi peale. Pagan täitsa tuline. Külma vette jahtuma. Tagasi Siili juurde.. Oi, laps on ennast iseseisvalt kõhuli pööranud. Tubli Trull!! Mina lollitan, tema vaatab ja naerab. Mina naeran ka. Ruttu-ruttu tagasi kööki. Nii: söök paras, kork maha, enda tee kruus ka kaasa, tugitooli juurde. Ah pagan, Trull ka ju.. Lapse järele.

u 19.15 - Oi kui õnnelik trull on. Süüa saab!! :) Paneb veel oma väikesed käekesed pudeli ümber sooja. Ojaa. Vahib oma armasate silmakestega otsa ja on oi kui õnnis hetk. Söök otsas. Ootame krookse ja vaatame koos O.C'd. Miskipärast ei taha krooksupoisid täna külla tulla. Huvitav. Pika ootamise peale lõpuks tulevad. Panen Siilikese maha tekile pikali, lootuses, et ta ei pööra ennast seekord ümber. Laps hakkab riidlema. Trullile see ei meeldi. Teen taga natuke timbu-limbu ja laulan "summ-summ"i. lähebki meel rõõmsamaks. Annan talle veel kollase rõnga närida ja Männikäbi paistab tõesti rahul olevat. Kahjuks kestab see ainult selle hetkeni kuniks mina kööki jõuan ja hakkan pudelit pesema. Läheb kisaks. Jooksen suure hooga tagasi, saates kõik pudelid jaasjad kus seda ja teist. Seisa kasvõi peapeal aga Trulli meel paremaks ei lähe. Olgu. Proovin siis 'kiiktool'. Tundub tore, aga tuleb välja, et esmamulje võib olla tõsiselt petlik.

u 20.00 v natike varem isegi - tagasi siis voodi peale, kus loodetavasti tiba parem olla. Siiras usus rõõmustada Trulli meelt õnnestub mul ümber ajada oma tee tass. Pergel!! Ausaltöeldes on mul rohkem kahju teest, mis nüüd on õnnetult maas laiali, kui sellest et midagi võiks kokku saada sellega või, et mina seda koristama peaks. Nii, Trull palun, ole nüüd natuke aega tore ja rõõmus ja mängi oma asjadega seal, niikaua kuni mina siin kõik korda teen. Deem, majapidamis paberid on otsas. Kus nad uusi hoiavad? Ah, vahetpole. WC-paber käib kah. Ok Trull. Voodis ei taha olla, siis tule sülle ja vaata kuidas ma koristan. Oi-oi kui põnev tõesti. Vahepeal helistab Kiss ja uurib kas kõik ikka korras. Vastuseks: but ofcourse!!!!!! nujaa...
Ok. Minu selgeks missiooniks on näha sind rõõmsalt oma toolikeses, niiet ma ei anna alla. Uuele katsele! No jumal küll!!!!! Ütle mulle mis sul selle tooli juures siis nii närvidele käib? Ok. Tõstame ühe naksuvõrra kõrgemale. On nüüd parem? Ei ole. Vahet pole. Ole nüüd natukene siin. Ma lihtsalt pean kiiresti korra vetsus ära käima. Kohe olen tagasi! .. Juba tulen Trull!!!! Oh, armsad naabrid, ärge tulge kurjalt uksetaha koputama. Deem!! Mul õnnestus vist kiik ära lõhkuda. Oi bjää.. Mingi jubin vist lendas kuhugi. Otsin terve toa kõik kapi ja tooli alused läbi. Oi, Trullile see vähemalt meeldib kuidas ma ennast kirun. Hea seegi. Uurin asja ja avastan, et polegi katki, vaid mingi naga on krõksuga mingi teise naga küljest lahti tulnud. Natuke kruvikeerajat, minule omast nutti ja voila!! Tool on kui uus. Ja isegi Trullile meeldib seal nüüd olla. Mõnda aega vähemalt..

u 21.00 - lõppude lõpuks on Trullile vist kohale jõudnud, et tegemist on tema Vahtra buddy'ga ja meil on isegitäitsa tore. Jutustame isegi. Jõuab kätte peputuulutusaeg. Ossa kui õnnelik üks väike olend suudab olla. Naeratab niiet suu kõrvuni ja kuidas veel kilkab(ega ma alla ka siis ei jää ;)). Vahepeal jooksen kiiresti korra kööki ja panen vee keema ja pesen pooleldi endiselt kurvalt pesemist ootava pudeli lõpuni. Kostab väike põnts. Juudas.. siban vaatama.. Heh.. See ainult põrnikapreili kelle Trull otsustas maha ajada ja nüüd ragistab ajusid mõeldes miks muusika vait jäi.. Tõstan põrnikapreili siis tagasi üles ja tõmban nöörist. Trull on jälle õnnelik. Pesen veel kiiresti lutika ära, teen söögi valmis ja jätan jällegi jahtuma natukeseks. Ajan veel Trulliga tiba juttu ja võimlen temaga. Nalja nabani! :) Lõpuks on Trull jälle nati viril. Tibu on väsinud. Panen uued mähkmed jalga ja Trulli riidesse. Trull riidleb minuga. Ei taha veel riidesse.
Niisiis. Söök on valmis ja ootab meid.

u 21.20/30 - Köögis ringi liikudes tahab Trull mul vägisi süles peaaegu et magama jääda. Hoian teda ülaval. Aga Trull riidleb minuga. Võtan siis pudeli ja naasen tugitooli juurde. Istun toolile: Trull sööb ja mina vaatan telekat, vahepeal konrollides, et ega Siilike veel ei maga. Helistab Kiss ja ütleb, et nad juba liiguvad kodupoole. Trull nagu aimaks seda, tehes silmad mõnekümneks sekundiks pärani lahti ja läbi söömise vaatab mulle natuke aega otsa ja naeratab natuke. Tundub, et lõpuks oleme mõlemad väsinud aga õnnelikud.

u. 22.45 - Juba kolistabki Kiss uksel ja tuleb vaatama kus me oleme. Trull saab veel kätte viimased riismed pudelist ja annan ta emale üle. Kiss küsib, kuidas Väike Männikäbika ennast üleval pidas. Ütlen, et natuke jonnis, aga lõpuks andis alla ja oli kohe täitsa lahke. Kiss ütleb et pole imestada, kuna ta ei maganud ei öösel ega päeval just kuigi hästi. Nojah. See seletab paljudki. Söön köögis veelära oma viimased jäänused rullbiskviidist ja hakkan riidesse sättima. Brunn ootab koos minu emaga alla ja viib mu koju. Saapad jalga ja viimake kalli-pai veel Lisandrale. Tema vaatab jälle oma inglisilmadega otsa , mis kohe-kohe jälle kinni vajuvad.
Niisiis.. Lõpp hea, kõik hea !!!

u 23.15 - Jõuan väsinult koju. Teen endale veel tassi teed, kavatsedes voodist veel natuke telekat piiluda. Eriti see mul aga ei õnnestu, kuna jään üsna pea magama.

Ühesõnaga oli TEGELIKULT tore õhtu ja eks niimoodi õpibki. Nii mina kui ka tema.
Ja btw Kiss ütles et sellel öösel oli Siilike maganud peaaegu, et hämmastavalt hästi.

Vot nii siis. Nüüd ajasin endale ka une peale.. ja eks ma lähen nüüd siis magama :D

Jälle on pühapäev.
Naljakas. Peaaegu alati ma eksin siia ära just pühapäeval.
Aga noh, eelmine kord oli kas kahjuks või õnneks minu jaoks umbes 300 aasta eest. Ja seda nimelt sellepärast, et vahepeal on juhtunud terve hunnik asju.
Agu Sihvkale toetudes peaks seda asja siis alustama umbes nii: " Et kõik ilusti ära rääkida, peaks alusatama algusest..". Aga no vot. Mina kohe ei taha nii teha..!
Sest et... mõned asjad on peas ja kohe keelduvad sealt välja tulema. Ja võibolla parem ongi nii.
Niisiis on karta, et halval juhul tuleb siit välja üks vääga segane pudru ja kapsad, mida ma siiski tegelikult üritaksin vältida.
Alustaks siis kõige hilisemast asjast.
Nägin unenägu täna öösel.
Miskipärast tundub mulle, et see oli seotud minu kogemuste ja läbielamistega reedesest õhtust(the magic night).
nojaa..
Reede õhtul olin ma siis tööl. Vahetasin inimestele raha eest pileteid.
Tapvalt põnev eksole?.
Enne käisin veel doktor Pruleri juures, kes andis teada, et tema on minu opile saatmise mõttega täiesti päri. Jibijei.. Mind ootab op..o_o
Käisin poes, jõudsin koju.. Tuju mega (ilma irooniata siis), hakkasin ennast siis tööle säädima.
Laulsin Dagöt, tundsin ennast õnneliku ja ilusana.
Astusin majauksest välja ja peaaegu et lendasin tööle. Tegelikult ka. Oli tunne, et mitte kui miski ei suuda mu tuju ealeski halvemaks muuta / jällegi: oma osa Dagöl.. :)
Lendlesin siis rõõmsalt riideid vahetama ja asju uurima, otsima ja olin veel ilgelt õnnelik kui Hüpikut nägin.
Üllatus-üllatus, minu rõõm hakkas vaikselt minu juurest ära voolama..ja ta jätkas seda tegevust terve õhtu, kuni lõpuks koju minnes oli mu ainukeseks sooviks minna koju teleka ette, ahmitseda endale sisse midagi ülimagusat ja vastikut, vaadata mingit lääget ja labast 'romantilist komöödiat' , unistada, et elu võiks olla mustvalge ja sama lääge kui mainitud film , võtta kaenlasse padi ja nutta, lihtsalt nutta.
Kardinaalsed muudatused nii lühikese aja jooksul, kas pole?
Järgnevalt siis mõned põhjused, mis mind sellise tundeni võisid tõugata:
*alguses äärmine vajadus muretseda endale öönägemisprillid ja elav lõke, kuhu sisse võiks vahetevahel sooja hüpata, mis hiljem asendus sooviga digimuutuda kalkulaator-kummionuks/tädiks. Nimelt tänu shampusele, tänu millele oli häiritud mu hiiglav matemaatikaoskus; ja laest pidevalt kaela, lauale,pähe,küünaldele, kinnastele, rahale ja teab millele veel tilkuv vesi.
*arusaam, et mis iganes kusagil kunagi ka ei juhtuks, siis mina jään alati igaveseks teiseks./ja seda igal juhtumil
*arusaam, et see linnus on ikka üks külmuse ja depressiooni urgas
*arusaam, et inimese põhimõtteline eksisteerimine minu ajus/mälus ja tegelik kohapeal paari meetri kaugusel viibimine on ikka tegelikult kaks eri asja
*arusaam, et ei ole tore omada kolleegidena igasuguseid Patsikese taolisi tüüpe, kes endiselt arvavad, et just nemad teavad kõiki maailma asju kõikse paremini ja et just nemad on kõige õigemad maailma/ ja tehtud vigasid/ hindava pilguga üle vaatama ja sealjuures pead vangutama.
*ja lõpuks kohale jõudmine uudise üle, et ma ei tea ise ka mida ma tahan ja mida mitte./eriti just siis seda viimast..

vot..
nüüd väike paus sisse, lähen toon poest midagi õhtuse tantsusaate tarbeks.. ;)

järjekordne pühapäev

on võtnud maad. See nädalavahetus on olnud kummaline.
Kui süübima hakata, siis on terve see september ja kogu sügis väga imelik ja kummaline olnud. Ma ei oska isegi öelda, et kas heas või halvas mõttes. Igatahes imelik.
Täna vaatasin 'Tähelaeva'. Seal oli Marek Sadam. Rääkis igasugu juttu. Juttu, mis tegelikult läks täitsa hinge ja Sa tundsid, et ta räägib õiget juttu. Üritasin sealt 1,2st kõrvataha panna. Eksnäis kuidas õnnestus ka.
'Sweet home Alabama'..Millegipärast on see laul mind umbes 2(kui mitte isegi rohkem) nädalat julmalt kummitanud.
Peale selle laulu kummitab mind viimasel ajal ka Nos.
Miks igasugused suhted meie vahel peavad alati niii kuradima keerulised olema, ah???
Deem..
Ja just siis, kui mina olen massi-ja koolimeediast olenevalt ta vahepeal sujuvalt kuhugi sinna oma kaugemasse mälusopi nurka toimetanud, ujub ta jälle kusagilt pärapõrgust oma igasuguste juttudega välja. Ei, see ei ole tore..
Tegelikult pani mind üks Marek Sadami laulutekst täna mõtlema, kuidas mõned inimesed oskavad sõnadega ja pealegi veel nii lihtsalt ära öelda nii õigeid asju. Müstika.
Laulu read olid siis umbes sellised(täpselt ma muigist ei mäleta)
:.. meel ei palu sul tagasi tulla, aga alateadlikult ootan sind suure lootusega ja siiralt ikka tagasi..
selline see põhimõte sellel lausel või real siis igatahes oli.
Jumala tõsi kusjuures.
Ausalt öeldes, ei aita sellele, et ta niimoodi igapidi mulle nüüd uuesti jälle meenub kaasa ka Sidee ironiseerimine, et kui kokku saime, et siis ta raudselt jooksis minu suunas käed laiali, umbes et, tead sa oled ikka üle kõige. Jms jama. Muidugi Sidee väljendas seda natuke teisemini ja ironiseerivamalt, aga igaksjuhuks ei hakkama seda siin nii täpselt selgitama ja tsiteerima.
Igaljuhul on näha, et meil on ühest ja samast inimesest hoopis teistsugune arusaam. Ja miskipärast on mul kahtlane tunne,et minul on see natuke õigem, sest lõppude lõpuks olin ju mina temaga koos mitte Sidee.
Täna tuleb ilmselt piiik öö..
Õppida on küll ja küll, aga ma lihtsalt ei suuda sellega praegu tegeleda. Rääkimata siis sellest, et ma oleks viitsinud ja suutnud sellega päeva ajal tegeleda..
Ja rääkides veel koolist, siis ma ei teagi nüüd kas see kahenädalane puhkus on minu peal imesid teinud, aga koolis käimine tuleb nüüd tunduvalt paremini välja kui näiteks septembri alguses.

Aaa.. ja emotsioonide ja asjade juurde tagasi tulles, siis üleeileõhtul jõudis mul korralikult kohale ka see, et Liisut on nüüdsest kasside paradiisist...

Lugesin nimelt vanast asjandusest

seda koera juttu. Lihtsalt.

Vot.

Igastahes. Möödub praegune aeg väga imelikul tähe all.
Asi on isegi nii paganama segaseks aetud minu jaoks, et ma ei saa enam isegi oma horoskoobist midagi aru. :D

Wierdwierdwierd...

Ootan juba järgmist nädalavahetust, kui ma saan minna Heleniga Tallinnasse turnima ;)
Ja peale seda tuleb ju veel teatrinädalavahetus. Ja siis juba sünnipäev... Jube.. See viimane ma mõtlen..

Ma kardan kohe seda päeva! Peaks nagu midagi tegema selle puhul või nii. Aga nagu kedagi pole siingi sellel päeval ju. Ok.. Võibolla Helen. Aga kõik teised onju kodus-maal; koolis tartus, tallinnas või otsaga üldse Eestist väljas. Ehk siis Prantsusmaal, Soomes, Rootsis jne..

Pointless..totally.

Üleüldse ma arvan, et see päev on täiesti mõtetu.

Kuigi jah. Ka mina mäletan seda, kuidas väiksena ikka sai seda oodatud. Suur tort, hommikune äratus, kingitused, lilled, kõigi katkematu(tagasimõeldes võibolla osaliselt ka teeseldud, kuid siiski) rõõm. Ojah..
See selleks.. Peaksvist hakkama nüüd lõpuks ikkagi õppimaie. Homme ju veel terve hunnik järeltöid teha...:S Jepsh.

AGA MA SAAN SELLEGA HAKKAMA!!!(kui piisavalt mitu korda seda endale korrututan, äkki hakkan lõpuks ise ka uskuma.)
Lootus jääb. :)

Mitte kunagi ei tohi me teiste üle kohut mõista, sest igaüks ise tunneb oma valu ja eksimusi kõige paremini.

Mitte kunagi ei tohi me teiste üle kohut mõista, sest igaüks ise tunneb oma valu ja eksimusi kõige paremini. Üks asi on pidada oma teed õigeks; hoopis midagi muud aga on arvata, et see tee on ainuke. [Paolo Coelho]


nüüd,ma ei teagi kohe millest see tuleb, aga kahtlustan ja tunnen, et see kool on minu jaoks hetkel viimane asi millega ma tegeleda tahaks ja suudaks.... nunuh...
kas see tuleneb tõepoolest lihtsalt aneemiast, nagu kristel mind veenab, või see ongi nii..
ma lihtsalt!! ei suuda..
jubejube...
või olen ma lihtsalt töötamisega nii ära harjunud? ei usu..
kuigi kooli asemel käiks praegu kohe vaataet vga hea meelega tööl.. saaks vähemalt magada ja oma elu ka elada...
jamh.. mulle meeldib viimasel ajal vin-vinn teha ja igatepidi hädaldada.

niisiis... ehmatav lihtsalt kui palju muserdavaid asju juhtunud vahepeal on..
mina olen nüüdseks siis juba enamvähem ametlikult ületöötanud.. jamh.. mina..
heleniga rääkisin täna pikaltpikalt..
paljudest asjadest..
loeti(heas mõttes ja puhtast hoolitsusest) mulle sõnad peale hüpiku kohapealt. seda oli vaja.
liisul on arvatavasti viimased päevad. pole ta 3 päeva söönud. ainult joob. vett. kodus on juba vajalikud süstid, nõelad ka olemas. mina pean süsti tegema. em ütles et tema ei suuda.
valus on.
kuratlikult.
suutsin täna julguse ja ennast kokku võtta ja õekesele ka täna liisust rääkida.
oli raske.
aga ma pidin.
õnneks ei olnudki asi väga hull.
ta sai et see on kõige targem tegu.
kõik olete te kahjuks nii nii kaugel.. füüsiliselt ma pean silmas.
õnneks on siin kristel, em, is, veel liisu ja ka väike lisandra. viimane teeb sul ka kõige sandima päeva peale tuju heaks. sest kui sulle vaatab otsa selline roosa ja rõõmus (vahetevahel isegi ka rahulik) trull siis sa lihtsalt ei saa muudmoodi kui naeratad, unustad sellega seoses ära kõik oma suurte inimeste maailma probleemid ja kõik tundub järsku jälle nii tore, lihtne ja musvalge nagu sedaoli kõik siis kui kord väike olin.. sest tema jaoks on see kõik ju täpselt nii...
tema töö on igapäev ainult magada, süüa, võimelda koos emme(v teiste ümbritsevatega) ja lihtsalt areneda kasvada. kuidas ma teda küll vahetevahel lihtsalt kadestan. ja naerda!!!! ja jutustada!!!
oeh jah... helen ütles mulle täna midagi ilusat, mille peale ma oleks peaaegu et nutma pursanud..(jah.. minu emotsionaalse tervisega on viimasel ajal palju mängitud)

Njamh.. paremat lohutajat temast endiselt pole..(selle autasu saad rõemsasti endale krabada;))
njah, homme jälle kooli niiet, magama siis varsti vist...

PERSE; PERSE PERSE PERSEEEEE!!!!!!!!!!!!!!!! ma vihkan oma arvutiiit!!!!!!!!
MA VEETSIN SIIN TAGA TUND AEGA KIRJUTADES PIIKKKA ROMAANI SUVELÕPU ÄRASAATMISEST MARGUSE JUURES JA TA LIHTSALT UNUSTAB KÕIK ÄRA JA LÜLITAB PROGRAMMI VÄLJA!!!!!!!!!!!!!
aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

EI MA EI OLE ÜLDSE VIHANE :@!!!!!!!

teine kord kui kunagi rohkem aegatekib.. siis kirjutan vast üle...

raisk!!!!!!-...

linnusegäng on ja jääb linnusegängiks...

nonii.. See nüüd on vist viimane kord(vähemalt selle aasta sees) kui ma istun siin arvuti taga ja kirjutan. Ei, mul ei ole plaanis blogimist maha jätta, aga lihtsalt arvuti jalutab, õigemini lendab minema. Prantsusmaale . Ja võtab minu õekese ka kaasa. Õigupoolest jöllegi vastupidi. Õeke lendab ja võtab arvuti kaasa. Jamh. See selleks.
Nüüdseks on siis natukene üle nädala aja koolis käidud. Pmt on kõik 'muljed' uuest koolist nagu positiivsed. Aga.. jamh. Olen vait sest aga on üks nõme sõna mis alati kõik ära rikub. Eksole?.
Niiet klass on enam-vähem nitševoo, õpetajad ka, kool üldiselt nagu ka..

Ja ma tean, et alguses peabki olema raske ja seal koolis nagu tegelikult tegeletakse õppimisega ja ega kõik õpetajad niisama ei räägi, et koormused on laes, kukkujaid on ka ja sisemisi mõtlevad, et need kes sinna klassi kokku on tulnud on küll kergelt hullud.

Nojah. Tegelikult mulle, kui inimesele, kes (vähemalt hetkel) ei ole küll just metsikust suhtlemisest huvitatud, sobibki selline variand kohati palju paremini, et liigume lihtsalt klassist klassi ja ainult õpime, õpime ja veelkord õpime!!! :S
Peale selle on homme spordipäev. Aga noh, eks elab üle. Mis seal ikka...

Minu arvates ei ole see küll just täielikult normaalne, et ma olen koolis käinud vaevalt 2 nädalat ja juba teatakse rõõmsal meelel meile kontrolltööde aegu! Ok.. eksole.. kes räägib.. inimene kes pole 2-3 aastat pmt koolis käinud. aga jah.. ikkagist..
ok ei viitsi rohkem tegeleda sellise raske tööga nagu mõtete koondamine rohkem... liiga spuuki!!!

btw.. ma alustasin täna saksa keele tudeerimist ja neljapäeval hoidku alt RRG ÕE, sest mina olen oma teeeel!!!!!!! ,muahahahaaaa....:D

halluuu. siin ma siis nüüd jällegist olen. tubli gümnasist põhimõtteliselt siis nagu. reaalsus võib kahjuks küll natuke teistsuguseks osutuda ma kardan, AGA kindlasti loodan, et ehk mitte.

kõik soovid täituvad. . .

Nii optimistlikult, kui ma seda ise ka tegelikult ei usu, klõpsin ma seda lauset alati kui siia sisenen..
Naljakas. Iga kord, kui ma siia sisenen, viibin ma korralikus madalseisus ja see lausejupp süstib minusse uut, vahel küll väsinud lootust.

Nii palju kui ma ka üritan sellest kõigest mitte välja teha, panen ma ennastki üllatavalt tähele, kui palju sinisilmsust ja naiivsust minus veel leidub. Või noh.. minu armas õeraas ütleks selle peale vaid seda:"Me kõik oleme naised." Mis õigupoolest vastab ka tõele.
Sest igakord kui mu telefon heliseb, olgugi et Tema jaoks vale helinaga on esimene mõte:"Kas see on Tema??"
Ja ükstapuha kui palju kõik inimesed ümberringi teda maatasa teevad, usun mina oma pikki ripsmeid pilgutades et tegelikult on ikka temal, vähemalt mingil määral, oma tegudele põhjendus. Et temal on natukenegi õigus ja et miks inimesed teda ei mõista.
Samas kui suudan endas panna kõlama kaine mõistuse hääle saan aru,et mida kuradi ma pröökan. Kõik inimesed siin maapeal ei pruugigi olla päris sellised inglid nagu mine neist seda usun.

Kui nüüd natukene tööst ja värgist rääkida, siis oh.. peale seda kui sain mõne päeva eest teada, et mina ja Vend oleme kahekesi võitnud Rosina soosiku, olen vist läinud tiba ennasttäis, uhkeks ja võibolla ka tiba ülbemaks. Aga tegelikult seda ainult selle jaoks, et näidata et ma olen seda väärt ja et ma ei kavatse oma usaldust ära tarvitada ja sellega seoses muutuda Patsikese laadseks, kes ainult kamandab teisi ja ise ainult istub. Otsustasin hakata karmimaks ja otsustavamaks. Ja paari päeva eest ehmatasidki kõik järsku ära, et mis minul hakkas, et miks ma järsku kõiki oma kohtadele tööle hakkasin ajama. Aga ma leian, et arvestades staaši ja oma kogemusi võin ma seda täiesti teha ja mind ei huvita eriti mida teised minust sellega seoses arvavad. Ja arvan, et laupäeval sain ma ennast piisavalt tõestatud.(6 tunni jooksul 3 gruppi + 2x piinakambrit).

Rääkides Murumunast, siis alates möödunud pühapäevasest konterdist on ta minuga nati kahtlaselt käitunud. Alates sellest, et kontserdi lõppedes oli tema ideeks ronida müüriääre peale kuud ja tuledes linna vaatama(ja ilmselt oleks tema seal veel mitu tundi veetnud kui mina poleks just vinguma hakanud et mul on külm ja ma tahan koju). Ja see hilisem vihje, et : "ma hakkan nüüd siis koju liikuma(kell 1 öösel!)", mille peale loomulikult ma pakun talle võimalust enda juurde jääda. Ja järgmise hommikune idee minna (alguses kahekesi) Tallinna loomaaeda ja peale seda Öölaulupeole. Ja lasteloomaaias karusellitamisel (alles minu küsimise peale põhjendatud) käest kinni hoidmine. Öölaulupeol vahepeal ümbert kinnihoidmine ja pargipingil magamine. Jällegi sujuvalt nii, et tema käsi ümber minu selja ja pea minu õlal.
Ja suvalist kassi nähes kommentaar, et minu kass on ikka palju armasam ja kenam tema arvates. Nojah siis.. Wieerd.. Ei tea mida arvata või mida mõtleda.

Btw. Alumiinum võttis ka paari päeva eest minuga ühendust. Saatis MMSi ja puha kuidas ta oma püütud kala käes hoidis. Saatsin siis vastu ka , et vägev kui endapüütud ja bla-bla ja küsisin kuidas muidu läheb. Ta vastas mingi ba-bla, tahab mind peatselt kindlasti näha ja helistab peagi..
Hmm.. tema tempo juures see peagi on vist umbes kolme nädala pärast mul on selline tunne.. vähemalt arvestades asjade käiku siiamaani.

AGA jah.. Täna oli Kristeli sünnipäev, ja esimest korda avastasin, et mina mõjun Lisandrale täitsa hästi, sest siis kui ta trepi peal vankris karjuma hakkas ja Maardž oli temaga seal pea veerand tundi tegelenud, läksin mina teda välja vahetama. Siis Männikäbi veel jonnis ja nuttis nati, ma rääkisin ja laulsin talle ja õigepea ta vajus jälle unenägude maale ja peale seda magas pea 3 tundi veel... :)
Kristeliga tegime kokkuleppe, et mõnikord kui ma koolist tulen, käin nendepoolt läbi, siis kris teed mulle süüa ja mina aitan Liisut hoida. Armas ja mulle sobib :)

Aga jah.. olen siin juba üsna pikalt kirjutanud ja ei viitsi enam ausaltöeldes... ja tahaks mujale siit juba. Silmad väsivad vaikselt sellest ekraani jõllitamisest ära ja sõrmed toksimisest kah..
Enivei. jutt tuli pikk nii kui nii ja tuju on ka juba märgatavalt parem..

kuid endiselt:

".. ma ei armasta sind sest
ainult mina tean kuidas see haiget teeb ,
sa ei aimagi mis
minust sinu sisse jääb ja see ehk ongi hea või.."

. Järgmise korrani!! (Homme Hüpikuga linna lina tagaajama ja T-asju ajama...)

Vahetevahel ma lihtsalt sooviks, et ma oleks mõtetelugeja.

Loodan, samal ajal käe käega pead kinni hoides, et meie vahel on ainult ja Ainult sõprus ja seda mõlemapoolselt. Ei tahaks nii head sõpra lihtsalt kaotada.

ma ainult sooviks kogu hingest praegu , et minus oleks praegu olemas see sama positiivsus ja motiveeritus mis mus oli veel kuu aega tagasi.

oma arust ma küll ei ole eriline pirtsutaja, mossitaja, masetseja ega midagi muud sellesarnast. küll aga on mul kohati viimasel ajal jäänud mulje, et inimesed just seda viimasel ajal minus just näevadki. nojah. võibolla ongi asi minus. aga .. ma ju lihtsalt ei suuda ega jaksa olla koguaeg energiast pakatav ja täis optimismist küllastunud rõõmu, eriti kui ma enam ei mäleta kuidas selline olla võiks olla.

möödunud aastal, sellel suvel on mind liiga paljud asjad ja isikud mind lihtsalt muserdanud. ja ma tunnen et mul ei ole enam kedagi kellega ma just nendest asjadest rääkida ka suudaksin, tahaksin ja kes mind kuulaks adekvaatselt ja minupoolselt. mitte neutraalselt. võib ka tema poolselt. aga ainult mitte kõrvaltvaataja pessimistlikult neutraliseeritud pilgu läbi. seda on liiga palju tehtud.

öeldakse et jagatud mure on pool muret ja jagaud rõõm kahekordne rõõm. millegipärast tundub mulle viimasel ajal just vastupidi need asjad olevalt.

ja öeldakse et aeg parandab kõik haavad. jällegi. minu arust muuuvad need haavad päev-päevalt üha hullemaks. muidugi haldab see ka seda et neid igapäev uuesti lahti rebitakse, mis ilmselt pole selle ütluse mõte.

inimesed ütlevad üldse palju asju. mõtlema hakates kohe liiga palju. aga siiski, liiga vähe. ja liiga ümmarguselt.

ma tahan nutta. ulguda nii et kõik näeksid ümberringi et minul on ka valus peale seda pealtrampimist ja kargamist. nutta nii et mul tulek vedelikukaotus. nutta nii et see oleks tõeline ja hüsteeriline. nutta mõne inimese nina ja silme ees.

peale selle teeb haiget kuidas järjekordne inimene keda tead 2/3 oma elust, mängib sulle niimoodi mäkra ja näitab kui hoolimatu võib ta tegelikult olla. see isegi ei pruukinud olla tema süü, aga vaadaku siis natuke millest ja kellega räägib. kontrolligu oma klatžisooni ja tulgu siis tagasi. ja igasugust paska ei ole ka mõtet uskuma hakata ning ilmselgeid asju tagasiajama.

mulle ei meeldi see maailm. siin on liiga kole ja valus elada.

kasutades ära mõne inimese ideed: "tooge mulle peegel, kes vastaks vaid ühekordse küsimise peale:"Peeglike, peeglike", kõike seda mida on vaja kuulda ja kõike seda mida tahad kuulda.

sest rääkigu ta kasvõi valet, hetkel suudaks mind veenda ükskõik mis või kes , ükskõik milles.



ma palun laske mul elada! st hoidke minust piisavas koguses eemale, ärge nõudke minult ilmvõimatuid asju, ärge rääkige mulle maailma koledusi ja hoidke mind ainult siidist kookoni sees kus lendavad liblikad ja ma saan elada iseenda muinasjutumaalimas kus hommikul äratavad mind värskelt pressitud mahl koos värske maaskikamoosi ja imeliste pannkookidega ja selle kõik serveerib prints valgelt hobuselt isiklikult koos unustamatu suudlusega.

ohjah. ma tean ma olen paadumatu romantik. aga vahelduseks, kas poleks mitte kena ja armas?

ühesõnaga tänasepäeva saavutused:

• minu alaline töökoht on neetud/seda otseses mõttes, toetudes aastate jookul aset leidnud sündmusele


• minu elu viibib hetkel kusagil depressiivse väikelinna mudamülkas


• mõni mu sõber tuleb välja et on kõikse suurem silmakirjatseja ja enesele vasturääkija ja arvab endast üleüldiselt liiiiiga palju/nii tööalaselt kui ka muidu...


• minust on kohe-varsti saamas inimene kelleks ma lubasin veel hiljuti kindlasti mitte saada: JMG järeltulija/kas pole mitte hüsteeriliselt humoorikas


• inimesed vinguvad mu kallal et miks ma nendega ei suhtle?- hmm... kas nüüd hakkab kunagi vaikselt kohalejõudma et ma pean päevläbi naeratama ja rääkima et ma olen peale seda ja selle ajal tegelikult nii väsinud ja tüdinud sellest et ma imestan miks ma siiamaani ei ole ostnud endale koju sfinksi´kuhu sisse saaks peale tööpäeva lõppu isoleeritult muust maailmast vajuda ja loota et äkki sealt pole levi? ah õigus.. sfinks on ju nati kallis. :S


• avastanud et mulle ei meeldi siin maailmas olla.

Igaühe hinges on revolutsioon, lase südamel rääkida . . .

Nii.. Folgi traditsiooniga on nüüdseks siis alustatud! Oli mõnus & väega vägev. Ühesõnaga on emotsioonid meeletud ja mälestused kirjeldamatud.
Muidugi õnnestus lõpukontserdil mul jalg enda arvates lihtsalt kergelt välja väänata, aga peale traumapunkti külastust tuli välja et asi on tiba hullem. Nimelt on mul nüüd siis hüppeliigese sidemete päriskorralik venitus. Paar päeva ei saa päris kindlalt liikuda. Siis peaks juba paremini saama. Praegu lonkan. Ja valus on ka nati. Aga noh.. ega see kontserdi alguses tekitatud vigastus mul peale seda veel ~3h hüpata :)
Täna ei jõudnud tööle ka siis. Plaan oli, aga üleval pool otsustati järelikult teist moodi. Ja ega mul midagi selle vastu ka pole :)

Täna rääkisin selle linnuse kutiga msn'is mingit ajuvaba juttu.. noh. mul oli juhe ja tal ka.
Hüpikule helistasin, et ei saa tööle tulla ja et lähen ER'st läbi. Ta ütles ok ja et ma siis helistaksin talle. Õhtul helistas uuesti ütles et loodab et ma saan oma asjad varsti korda ja tagasi jalule. Ütles veel et täna, homme on linnast väljas ja et kui neljapäev tagasi tuleb ja ma ikka veel lonkan, et siis ta kasutab oma võlumusi. (vot selle peale jõi mul nüüd küll suu lahti teisel pool toru)

aga jah..
Vähemalt õnnestus mul Helen tagasi tööle susserdada. Ja nüüd jääb üle lihtsalt loota, et ta ennast ka siis õigustaks.

Ärrrr...!!!! MA TAHAN VILJANDISSE TAGASIIIIII!!!!!!!!!!!!

Igaühe hinges on revolutsioon, lase hingel hingata . . .

Nii tore oli hommikul tööle minna, tundega, et seltskond on viimase peal, tööl on inimesed kellega on tõeliselt hea läbisaamine, ümberringi on inimesed kes sust hoolivad.
Nii kestis see tunne kuni pool päeva, kui täiesti umbes sai teada, et vähemalt enamikke ootab koondamine. sh anna-liisat, helenit, krisit... ect.



mina jäin.
tean ja ei tea miks.
kahtlustan. loodan et eksin.


vastikud süümekad on mõne inimese ees.

Suvepäevaaad..!!!

Nonih..
Nüüd enam taganemisteed ei ole. Folgi piletid on ostetud. Vähemalt enamuses.
Ja selle fresh start'iga on nüüd suht shitisti. Et jah. Osaliselt nagu on aga nagu ei ole ka.
Tänane öö möödus siis jälle teatud kohas... khm.. ma tean. Ei tohiks ju. Ei peaks ju.
Aga mingil määral mulle meeldib see. Aga mitte ka üleliia. Ja kohati teevad mõned asjad mind nõmedalt armukadedaks. Näiteks selle peale pidin ma peaaegu et nutma hakkama kui ma sain teda, et Superman'ist sai Ta assistent. Noh.. muidugi räägiti mulle seda asja ka natuke valesti ja pingtati üle(ilmselt et ikka efekti saada) ka.. Nagu alati. Mõne inimese puhul siis.
Ja ülejäänud inimestele, kes siiamaani on asjast enam-vähem kuidagi-moodi teadlikud olnud, ei tea ka enam korralikult midagi. Ehk siis nende teada on asi vaibunud. Kuigi vahepeal läheb asi keeruliseks kätte. Kui kellelegi midagi seletama peaks.
Näiteks möödunud ööl hakkas mind kummitama see, et kui ta naine järsku sisse jalutaks. Et huvitav, mis siis saaks?
Täitsa hirmus oli.

Aga jah.. Nagu pealkirigi ütleb, siis täna õhtul leiavad aset linnuse seltskonna nö suvepäevad. Patsikese juures. Loodame parimat. Vähemalt 4 head inimest on garanteeritud, seega ei tohiks asi väääääga hulluks kätte minna. Seda enam, et sealhulgas on inimesi kes KA kedagi teistest väldivad ja kes väga teiste seltskonda ei jookse tulistjalu. Seega nitševoo.. Ei taha igaks-juhuks jälle siin ees hõiskama hakata, aga pöidlad püsti ja loodame meeldejäävaid(soovitavalt positiivseid) sündmusi.

suukorvi suudlustel maitse metalline tundub...

Siis niisiis..
Oli näha, et vanasõnad peavad paika. Kes viimasena naerab naerab paremini ja ära hõiska enne õhtut. Seda nimelt peab mainima selle kuratliku uue alguse peale.
See nädal on tegelikult üldse läinud sellise kahtlase uima all. Võibolla olen ma veel teisipäeva õhtustest sündmustest šokis lihtsalt? Ei tea. Aga pole ka välistatud. Sest see mis juhtus oli lihtsalt jube ja rääkida, veel vähem kirjutada ei taha ma sellest vist küll kunagi. Pean ainult Jumalat tänama, et ei pidanud kolmapäeva hommikul Tallinnasse sõitma mitte üksi vaid koos Anna-Liisaga.
Nojaaa... Ööl vastu reedet olin ma siis jälle Tema juures. Öösel käisime veel Baltoscandali telgis. Ja öösel suutsin ma Talle rääkida ka seda juttu, mida ma oma peas olen juba pikka aega veeretanud ja küsisin ka Tema käest arvamust selle jutu kohta. Ta lubas, et mõtleb. Eks siis näeb. Hommikul vältis Ta seda teemat ja ma otsustasin, et ega siis päris ise ka surkima ei hakka. Las siis praegu mõtleb. Sest oma nädal aega me nüüd kindlasti üksteist ei näe.

Rohkem praegu kribada ei jõua sest nüüd hüppan sööma ja siis jälle Balto'ca melusse :)


NB! 4. juuli hommikul 8.31 nägi ilmavalgust meie 7. kuningatütar Lisandra, kes kaalus 4060 g & pikkust oli tal 54 cm. TERE TULEMAST MAAILMA!!!!!!!!!

Siin ma siis nüüd jälle olen. he-hee... :)

Täna tuli lõpuks palk. Tuli vähem kui ma arvasin, aga kui emaga mõtlema hakkasime, siis ega ma tegelikult ju see kuu väga palju tööl ju ei olegi käinud ja grupirahad on ju ka veel tulemata.
Käisin poes, tegin südame kõvaks ja ostsin endale viimaks hispaania keele õpiku. Iseõppijatele. Pluss veel, olin tubli ja käisin jooksmas. Ja kui pinisevad ja verehimurad sääsed väljaarvata, oli väga mõnus. Kavatsen hommikul ka minna. Aga eks näis mis sellest plaanist saab.

Täna tundsin siis mina ka esimest korda, et päris suvi on käes!! Ja kuna viimastel päevadel on tööl olnud enam-vähem vana seltskond(küll väikeste eranditega), siis on ka mingisugune mõnus dejavuu efekt kusagilt kergelt läbi kiirganud. Mis tegelikult on väga mõnus. Sest eelmine suvi, oli mis ta oli, aga oli tegelikult parim. Ma ei tea miks. Aga oli.

Ega ma muud midagi tegelikult eriti öelda ei tahtnudki. Elu on (vähemalt hetkeseisuga) tagasi rööbastel ja siiamaani on algus välja kukkunud vaata et perfektselt. Ok, ma päris nii ka tegelikult ei ütleks. Ei tahaks ära sõnuda. Aega on veel küllaga... :)
Loodame parimat!

Aga vaadates kella rändan jällegi siitmailt minema .

!Hasta pronto!

Niisiis. Viimasel ajal. On kahtlaselt palju tegelikult juhtunud.
Aga asi mis segaseks jääb on nagu see(kusjuures mitte ainult mulle ei jää segaseks) et mille paganama pärast on vaja Anna-Liisal mind(ja helenit, kui ma vinguma hakkan, et ma üksi ei taha või siis teen selle kohtsa 'kergeid' vihjeid) absoluutselt igalepoole kaasa kisub ja tirib kui nad Siimuga koos on. Ok. Ma(me) saaks aru sellest juhul, kui nad meiega koos olles ka käituks normaalsel ja arvestaks meie kohal olekuga, aga ei. Nemad peavad kindla peale hakkama seal mingit oma teemat ajama ja sussutama ja kussustama ja ma ei tea mida veel kõike tegema. Seda mitte piirides vaid kohe nii, et mina ja Helen tunneme end seal vägagi üleliigsena ja peame oma kõikvõimsate telepaatiate teel aru, kas peaks nad omaette jätma ja vaikselt ära kaduma või mitte.
Võibolla üritab A-L mind niimoodi Siimuga harjutada vms. Igastahes kahtlane. Aga see selleks.

Eile käisime Helenimaal. Eile ma sain kerge šoki osaliseks. Eile ma jäin endale kindlaks. Eile ma palvetasin.
Ma vaatan siin et ma jõudsin eile kohe täitsa palju asju korda saata.
Kõige uhkem olen ma selle tibtibatibatibatillukese asja üle, mis on mõne jaoks täiesti elementaarne. Ma suutsin öelda Hüpik 'ei' ja peale selle endale kindlaks jääda (mis muide on suurim saavutus) ja peale kõige muu suutsin endale selgeks teha ei mul pole ainsatki põhjust süümekateks. Kui siis peaks seda temal olema.
Jätkates veel samal teemal, siis ta kasutab sealjuures kõige jubedamalt kavalamaid ja julmemaid nippe, mis ta teab et ei jäta mind külmaks ja tänu millele on see 'ei' ütlemine ja enesele kindlaks jäämine veel jubedam. Br... lausa külmavärinad käivad üle keha..

Siiamaani on mu 'alguseplaan' külaltki hästi toiminud ma vaatan tegelikult. Ja uskuge ma ei väsi seda veel niipea korrutamast: ma suutsin jääda endale kindlaks. Juba see on tegelikult hiiglaslik samm edasi. Vähemalt minu puhul küll..

Ja eile ma palvetasin. Olin seal juures küll kergekt tilgastanud, aga siiski mõtlesin seda peaaegu et tõsisemalt kui kunagi varem. Põnev kas pole? Naljakaim osa sellest on see, et peale seda tundsin ma hinges tohutut kergendust ja tunnet, et ma ei olegi ju tegelikult kõige selle segaduse keskel täielikult üksi. Loomulikult on toeks ka veel A-L ja ka Helen. Aga nemad ei tea ju kõike. Hea kui pooltki kõigest sellest teavad. Mis teha.

Tööst rääkides niipalju, et täna(nii imeluk kui see ka tegelikult ei ole) sain ma oma esimese tip' i . :) Njah.. oli ka juba aeg vist. Sajase. Eestlastelt.
Sain ka kinnitust sellele, et südamega tehtud töö on ikka see kõige parem. Sellest ka selline tulemus. Laste sünnipäev(kus tegelikult vanemail oli lastega vist enam-vähem võrdne arv). Olid lahedad inimesed, kohe tõeliselt. Aga lõpuks hakkasid kergelt närvidele ka juba. No c'mon ma olin nendega koos kokku kuskil 3 ja pool tundi. Suutsin nad panna tegema seda, mille ma ise olin juba ammu ära unustanud. Suutsin nad panna linnusesse 'armumuma'. Suutsin neis tekitada ilusaid mälestusi. Suutsin selle koha teha nende jaoks tõsiselt meelde jäävaks.( sest ausaltöeldes ei juhtu just igapäev seda, et minu juurde jookseb enne lahkumist kordamööda mitu väikest põngerjat, kes kõik nuruvad nendega pilti ja kalli ja kes vaatavad mulle siiralt silma lubades, et nad tulevad mulle suvejooskul vähemalt korra veel kindlasti sinna külla(samal ajal oma isale samasuguse 'palun-palun, issi ütle et tuleme ikka ju' pilguga otsa vaadates)). See vist omakorda peaks tähendama seda, et 1. olen oma töös piisavalt oskuslik/tulemuslik; 2. ma mõjun lastele hästi ja lapsed mulle.

Selle pikapika lastejutu lõpetuseks tuli meelde mis ennem tegelikult ütelda tahtsin.
A-L palus mind oma esimese lapse ristiemaks. Vot see sõnum võttis mul tõsiselt peaaegu, et silma märjaks. Ok. Poleks ma ennast tagasi hoidnud ja poleks turiste meie ümber saginud ma ilmselt oleksi nutma hakanud. Ma ei tea millal see päev küll ükskord koidab, aga igaljuhul ootan ma seda päeva väga.

Ei.. ma ei saa enam rohkem kirjutada sellistel imelistel(küll ma olen siin poeetiline) teemadel. Varsti on silmad märjad ja see on küll hetkel (istun nimelt keset Art Cafe'd) viimane asi, mida mul vaja oleks.. :P:)

Niiet sau, lendan!!

öös on asju. on alati olnud.

Siin ma siis nüüd finally omadega olen. Pool kolm öösel omale elu välja mõtlemas. Tõsiselt põnev.
Alustuseks ei oskagi kohe midagi kirjutada.

Jamh.. selle asja siin meisterdasin ma nüüd siis selleks, et lõpuks ometi suudaksin end kokku koguda ja vanadest asjadest, sündmusest lahti ütleda ja eluga lõpuks ometi edasi liikuda. Siiamaani on sellest kasu. Viimase aasta jooksul on lihtsalt liiga palju sündmusi toimunud. Nii head kui ka halba. Nüüd ei teagi kas olen jube pessimist või mitte, aga tundub, et rohkem halba. Minu elus siis konkreetselt. Mitte minu lähikondlaste eludes. Ometigi ei vahetaks ma selle aastaga saadud kogemustepagasit mitte kui millegi vastu. Loomulikult on kahju. Aga kui asjad just niimoodi läksid, siis järelikult nad pididki nii minema. Olen parem õnnelik nende paari-kolme aasta üle, mil mul õnnestus selle vapustava inimese seltskonda ja õpetusi nautida. Olen Talle väga tänulik! Kõik ei saagi ju igavesti kesta.
Hetkel tundub see kõik lihtsa ja kergena. Nii hea on sellest kõigest lahti lasta ja edasi liikuda. Nojaa.. oleks ka vist viimane aeg. Seepärast kaalun ka töökoha vahetamist. Kuigi viimane teema ripub praegu küll suure-suure küsimärgikonksu otsas. Vaja on vaheldust ja kõikide ebameeldivae inimeste vaateväljalt kadumist. Ja kui kõigi ei saa..., no.. siis vähemalt enamike. Arvestades veel sellesuvist negatiivset energiat linnuse kohal ja teiste nurgakivide lahkumist sealt(JMG), siis seda kergem see lahkumine minu jaoks olema saab. Nüüd tuleb siis ainult loota ja pöialt hoida. Seekord iseendale.

Öelge mulle palun, kuidas üks inimene saab mõelda pidevalt niipalju teiste inimeste peale? Sest paratamatult närib mind seest see vastik tunne, et mina pole endast parimat andnud, minu saavutused ja silmapaistmised polgi nii suured ja silmapaistvad olnud kui mulle tundub. Kuid samas mõtlema hakates leian, et see pole veel mingi õigustus sellele, et eelistada edutamisel 2 aastase staašiga töötajale 2 kuulise(!!) staašiga töötajat. Kellel kusjuures pole ennem sama tööga kogemusi olnud, ja kes töö tegemisel pidevalt vingub ja mögiseb. Aga noh.. eks 'ülemusele' oska me igaüks pugeda. Kes kuidas. Pagana Patsike selline ma ütlen!!
'Ülemus' kusjuures on jutumärkides sellepärast, et ma lihtsalt kategooriliselt keeldun seda isikut kutsuma oma ülemuseks. Ja minu kogemuste põhjal on mul endiselt ainult 1 ülemus ja see inimene seda nime ka väärib. Sest tõesti suvehooajal, kui käed-jalad tööd täis ja igalpool hullumaja pole seda 'ülemust' äkitselt kusagil, vaid tema otsustas, et võtab endale lambist umbes kahenädalase puhkuse. Ei, mitte kui keegi polnud su peale kohe absoluutselt vihane vm.. Mitte keegi. (see oli nüüd irooniliselt muidugi!)
Enivei. Lõpp mõtlemisele. Aitäh sõpradele, et te mind, aegaajalt närvihaiget ikka suudate välja kannatada.

Lõpetuseks seda, et viimasel ajal ei suuda ma enam ära oodata seda aega, kui ma saan lapse ja seda aega kui kunagi kui laps(ed) on juba suured, on keegi mu kõrval kui ma olen 64. Võibolla on see kergelt seotud ka sellega, et ma kuulan laulu The Beatles - When I'm sixty four
:)
Kes teab.
Aga mäletan seda tunnet ja neid mõtteid, mis mul alles aasta tagasi peas olid...
Aga nagu öeldud.. mis olnud see minevik ja mina elan praegu, seega hetkes ja olevikus. Ja proovin seda nautida kuidas jaksan. Lõppude-lõpuks on ju elu elamiseks(eriti noorus) ja mitte pidevaks masendamiseks kuskil nurgas.

Kiss me beyond the milky twightlight